Koguduse uus haldusjuht on Ralf Mänd

Lahkuva aasta augustist näeb Põlva Maarja kirikus ja selle ümbruses tegutsemas tumedapäist meest. Saage tuttavaks – tema on Ralf Mänd, kellest sai pensionipõlve pidama jäänud haldusjuhi Vello Zolgo mantlipärija.

Liitumine kogudusega
Ralfist sai koguduse liige möödunud suve nelipühil, mil koos temaga käis ristimis- ja leeri-õnnistust saamas kogu tema kümneliikmeline pere. Ainsana perest oli varasemalt ristitud Ralf. 

Ralfi sõnul oli ristimine-leeritamine perel juba mõnda aega plaanis olnud. Kui hea peretuttav Leida Kello algavale leerikursusele tähelepanu juhtis, oli pere ühine otsus küps, sest Ralfil ja tema abikaasa Kristil on kindel plaan oma ilmalikult registreeritud abielu ka laulatusega kinnitada. 

Kogemustes kasvamine
Usualged on mõlemad kaasa saanud lapsepõlvest ning pereema paranemine raskest haigusest kinnitas, et Looja peale tasub loota. “See paari aasta tagune aeg oli väga raske ja kurnav, kuid teadsin kindlalt, et Kristi jääb meiega,” võttis Ralf toonased üleelamised lühidalt kokku.

Kui Ralf ja Kristi kohtusid, oli neil eelmisest kooselust kahe-peale viis last. Ühine abielu õnnistas neid veel kolme lapsega. Ralf ei mõista ühtegi osapoolt hukka, vaid tunnistab, et keegi pole täiuslik, ka tema mitte. Küll aga tuleb ka lahku kasvanuna jääda täiskasvanulikult arukaks ja säilitada ekskaaslasega tasakaalukad suhted. 

Ralfil on raske mõista neid vanemaid, kes oma lapsed laokile jätavad olgu siis lahku läinuna või koos elades. Neid, kes rahad armutult maha joovad ning kellele laste heaolu korda ei lähe. Olles ise täis-karsklane on Ralfi sõnum kindel – alkohol pole kuluvääriline.

Omade juures
Ajaloost, teoloogiast ja teadu-sest huvituva mehena tunneb Ralf heameelt, et saab neil teemadel arutada õpetaja Toomase ja abiõpetaja Jaaguga. Võimalusel on ta pühapäeviti koos perega nii kirikus kui teenistusele järgnevas kohvilauas, kus sedalaadi teemad sageli arutusel. Suvel käis Ralf koos abikaasaga koguduse ühisreisil Prantsusmaal Taizé kloostris. 

“Pärast reisi näen usuinimesi teises valguses, eriti noori. Pole need noored midagi hukas. Iga noorus on oma aja nägu. See, kui palju neid üle maailma sinna kokku tuleb, on märk sellest, et inimene otsib vaimseid sügavusi ning see annab lootust,” märkis Ralf.

Oma usuteed otsides puutus Ralf kokku erinevate konfessioonidega ning luterluse tõmme osutus kõige tugevamaks. Kui püüda tema järgnev seletus lause-paariga kokku võtta, siis väljendaks seda kõige täpsemalt kiriku laulu- ja palveraamatu laul nr 281 – “Ma tean, mis mina usun, mis kõikumata jääb, kus julgesti ma asun, kui maailm hukka läeb…”. 

Rõõmuga tehtav töö
Tööd koguduses peab ta kohati isegi puhkuseks. Kolmel päeval nädalas tuleb tal end jagada varahommikuse leivaveo ja pärastlõunase kogudusetöö vahel. Kahel päeval ainult kiriku juures omas rütmis toimetada on seega puhas rõõm. 

Ralfil on remondimehe and ning just seda oskust peab ta haldusjuhi töös väga oluliseks – mis teha annab, tuleb endal korda saada. “Tulen siia nagu teise kodusse. Vahel unustan end siin pimedani toimetama,” märkis ta. Tööle käib Ralf Tartu- ja Põlvamaa piirilt Prangli külast.

Ametite õppimist soovitab ta ka noortele. Osata luua ja teha midagi oma kätega, see on ilus, püsiv ja vajalik ning küllastab ka hinge.

Loo lõpuks soovitab Ralf lugejatele olla rõõmsad ja rahul sellega, mis neil on. Ja mis kõige olulisem – andku Jumal meile kõigile tervist!

Küsitles Margit Õkva

Artikkel ilmus koguduse ajalehe Sõnasaatja 2018. aasta jõulunumbris.