Jakob Hurda jutlus neljandal Kristuse tulemise pühal
Hosianna Taaveti Pojale! Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel, hosianna kõrges! Aamen.
Vil. 4, 4-8
Olge ikka rõõmsad Issandas; taas ütlen mina: Olge rõõmsad! Teie järeleandmine saagu teatavaks kõigile inimestele; Issand on ligi. Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõigis oma palumised palve ja ohkamise läbi tänuga Jumalale teada saada. Siis Jumala rahu, mis ülem on kui kõik mõistus, hoiab teie südameid ja teie meeli Kristuse Jeesuse sees.
Olge rõõmsad, Issand on ligi, – hüüab apostel meile täna. Meil on neljas ja viimne Kristuse tulemise püha. Õnnistegija sündimisepäev, ristikoguduse suur rõõmupüha, on otse ukse ees. Inimesed valmistavad endid jõulupüha pääle, majasid koristatakse, söökisid tehakse, jõulukuuski raiutakse, kingitusi otsitakse, kirikuid ehitakse, lapsed õpivad salmikesi, neiud ja nooredmehed jõululaulusid. See on kõik ilus ja armas, aga teravamalt tähele pannes ommeti paljas koord, hiilaku ja läikigu meie jõulukombed kui kaunisti tahes. Meie peame koore sisse ka tuuma panema, muidu teeme Jumala riigi roaks ja joomaajaks, puhastame variseeride kombel karikaid ja vaagnaid ainult väljastpidi, tõmbame aga ka sellesama hädahüüo eneste pääle, mis variseeride üle käis. Issand on ligi, meie rõõm peab ka Pühas Vaimus olema. Jeesus tahab meile jumalikku armu ja auu kinkida, meie peame siis ka seestpidises südame-ehtes jõululapsukese kätki juurde astuma. Meie tänase jutluse päälkiri olgu:
Ristiinimese jõuluehted.
Need on:
- Rõõm Issandas.
- Armumeel viletsate vasta.
- Lootus Jumala pääle.
- Rahu südames.
Püha Vaim ise valgustagu ja valmistagu, õpetagu ja ehtigu meid õieti pühade pääle ja tehku meie jõulurõõmu täieliseks. Aamen.
1. Rõõm Issandas.
Olge ikka rõõmsad Issandas; taas ütlen mina: Olge rõõmsad! Nii ütleb apostel Paulus kirjatunnistuse esiotsas. Ta käsib otse rõõmsad olla; sellepärast hüüab tema kaks korda järjestikku: Olge rõõmsad! Ta paneb iseäralist rõhku rõõmu pääle ja tahab meid rõõmuga kui esimese ehtega jõuluks ehtida. See ei ole siis sugugi mitte ime ega ristiusu vasta, kui meie koguduses ja kodades jõuluks mitmesugust rõõmu ilmub. Ka ilus jõulupuu, mis ju mõni aeg meie kirikutes ja perekondades haljendab ja särab, on sest rõõmust välja kasvanud. Aga – inimesed jätavad, jõulurõõmu valmistades ja maitstes, väga sagedasti ühe sõna Pauluse manitsuses tähele panemata ja ommeti on see sõna meie pühirõõmu juures kõige tähtsam ja kõige tarvilisem. Apostel ütleb: “Olge rõõmsad Issandas!” Meie rõõm jõuluks olgu Issandas Jeesuses Kristuses, olgu kristlik rõõm. See lisamanitsus ei ole mitte asjata, sest ka ristikoguduses valitseb palju lihameelt; noored ja vanad nopivad rõõmulillesid, mis soos ehk otse sõnniku pääl õitsevad, ja ei taha märgatagi, kudas nemad noppides kas mudasse vajuvad ehk endid roojaseks teevad. Sellepärast, armsad õed ja vennad, olgem rõõmsad Issandas, ehtigem endid kallil jõuluajal puhta, kristliku rõõmuga.
Et see armas ehe meile tõesti osaks saaks ja omaks külge jääks, seks peame kirjatunnistuse sõna veel teravamine ja sügavamine tähele panema.
Jeesuse Kristuse sündimisega tuleb Jumala riik maa pääle. Aga Jeesus ise ütleb: “Kes ial Jumala riiki vastu ei võta kui lapsuke, see ei saa mitte sinna sisse.” Lapse jõulurõõm on oma sisu ja tuuma poolest küll alles nõdrukene, sest laps on oma vaimu ja tundmise poolest väeti; aga tema rõõm on siiski südamelik ja väga tõsine. Jõulu haljas kuusk, heledad tulekesed ja magusad õunad okste pääl, ilusad kingitused puu all ehk kõrval laua pääl, – need täidavad tema noort südant täiesti. Silmad läigivad rõõmust ja suu loeb liigutatud südamega isale emale äraõpitud jõulusalmikesi. Jõulupuu on lapsele südamesse kasvanud ja haljendab sääl veel kaua, kaua edasi, ka täies mehe-eas ehk naise-põlves veel. Lapse rõõm on täieline ja jäädav. Nõnda rõõmustagem ka meie jõulupühist, aga sisu ja tuuma poolest sügavamale tungides. Ilus jõulupuu oma valguse ja annetega on pilt jõululapsukesest Jeesusest, kes kui elupuu ristikoguduses haljendab, nagu tema ka ise ütleb: “Mina olen tõsine viinapuu.” Ja jälle ütleb tema: “Mina olen maailma valgus; kes minu järel käib, see ei käi pimeduses, vaid temal peab elu valgus olema.” Tema kallid ja rohkid armukingitusi ei jõua meie siin põrmu ilmas üles arvatagi, alles tõises ilmas saab äralunastatud õnnis hing neid täiesti ära tundma ja kustumata tänuga imestama. Kui meie ka elupuust Jeesusest, tema tõevalgusest ja armuviljast, tema rikkaist kingitustest nõnda rõõmustame, kui lapsed omast jõulupuust, siis on ka meie jõulurõõm täieline, siis oleme rõõmsad Issandas, siis oleme esimese õige ehte pühiks enestele pääle pannud.
Aastal 1826 – nõnda jutustab üks Inglis ohvitseer – sain ma Indias ühe säälatse kõrgema seisuse mehega tutvaks, kes Braama usku oli olnud, aga ristiusku heitnud. Pärast oma ümberpööramist pidi tema oma –paganausulistest sugulastest palju vihavaenu ja kahju kannatama. Tema maja ja maakrunt võeti tema käest pärast ristimist ära, naine ja lapsedki jätsivad tema maha. “Kudas jõuad sina oma viletsuse ära kanda?” küsisin ma ühel päeval tema käest. “Nõnda on mõnigi minu käest küsinud,” oli tema vastus, “aga ükski ei ole veel minu käest küsinud, kas mina ka oma rõõmud ära jõuan kanda, sest ma maitsen, pärast seda kui ma Kristust olen tundma saanud, omas südames niisugust rõõmu, mis keegi minult ära ei ole võinud võtta.” See oli rõõm Issandas. Õde, vend! Tunned sina ka seda rõõmu ja on tema jäädavalt sinu oma? Siis on ka sinu juures apostli sõna täidetud: “Olge ikka rõõmsad Issandas!”
2. Armumeel viletsate vasta.
Apostel ütleb kirjatunnistuses edasi: Teie järeleandmine saagu teatavaks kõigile inimestele: Issand on ligi. Sellega tahab Paulus meile tõise jõuluehte ümber panna. Mis on see ehe? Armunäitamine ehk häätegemine viletsatele.
Ise ise omas südames suurt rõõmu tunneb ja selle sees õnneline on, see tahab ka tõistele rõõmu teha. Kes ise armu on leidnud, see heidab ka tõise pääle armu. Tõsiste inimeste, liiatigi ristiinimeste juures ei või see tõisiti olla. See on elava ja palava südame loomuline tung ja Kristuse jüngrid, kes Johannesega Jeesuse armusüles on hinganud, ütlevad Paulusega: “Kristuse armastus ajab meie pääle.” Sest südame tungist ja kristlikust kohuse tundmusest on ka see kombe ristikoguduses tõusnud, et perekondades jõuluks kingitusi jagatakse. Taevane Isa on meile kõige kallima kingituse Petlemma kätkisse pannud, oma ainusündinud Poja, ja see jõululapsukene on meie kõige suuremaks häätegijaks saanud. Mis võib siis veel loomulisem ja õigem, ilusam ja auusam olla, kui et ka meie omastele ja võõrastele, viletsatele ja vaestele hääd teeme? See on ristirahvale enne alati ehteks olnud ja saab ka tulevikus alati ehteks jääma viimse päevani. Selle ehtega tahab apostel Paulus meid täna uuesti ehtida, sest see kaunis ja kallis ehe on suurel hulgal inimestel ära närtsinud ehk ära kulunud, mitmel ei ole seda senni sugugi olnudki!
Meie loeme kirjatunnistuses: “Teie järeleandmine saagu teatavaks kõigile inimestele.” Järele peame andma! Sellega tahab Issanda sulane ütelda: Meie ei pea tuimad, kalgid, karedad, halastamata olema ligimese vasta. Oled sa kellegagi riius, siis anna järele ja tee rahu, niipalju kui sinu poolt sünnib; Petlemma välja pääl kuulutas inglite koor rahu maa pääle, ristiinimene on rahulaps, tema Issand on rahuvürst. Palub vaene ehk vilets inimene sinu käest abi, siis anna järele ja aita teda jõudu mööda. Jumala arm on jõuluks kõigile inimestele ilmunud. Tead sina kuski hurtsikus leski ja vaesidlapsi leivatumas olekus, silmavesi on kallil jõuluõhtul nende jook, siis mine ja kata ka neile laud, et nende ihu söönuks ja hing rõõmsaks saaks. Meie esivanemad viisivad jõuluks loomadelegi lauta paremat toitu ja Norramaal puistavad inimesed neil päevil taeva linnukestelegi õue teri; ka alatumad elajad saagu jõulu õnnistusest oma viisi osaliseks, – see on selle vana kristliku kombe sügav ja armas tähendus. Teadusemehed on selle kombe teatavaks teinud kõigele maailmale. Kas ei peaks meie armu näitama ja hääd tegema suremata hingedele, kes meie õed ja vennad on? Jah, meie peame; see on meie kohus, meie tänuohver jõulu suure armu ja õnnistuse eest, mis meile taevane Isa Jeesuse Kristuse läbi on kinkinud; see olgu meie tõine jõuluehe ja jäägu selleks meie külge ja keskesse surmani. Issand on ligi, pangem see ehe oma elule viibimata ja vaidlemata ümber! Saagu see teatavaks kõigile inimestele!
3. Lootus Jumala pääle.
Aga – peame edasi ütlema – inimeste arm ja abi, vägi ja võimus, ei ulata mitte, kõiki puudusi maailmas ära parandada ehk kõiki viletsusi siin hädaorus ära võita. Pisarate hallikad ei kuiva ka jõuluks mitte kõik ära, ka jõuluks koormavad rängad murekivid inimeste südamid. Mis peame nüüd nutjatele ja murelistele jõuluks ütlema? Jumala Vaim trööstib Pauluse läbi ka neid, kes Siionis leinavad, ja annab neile “ilu tuha asemele, rõõmustuse õli leinamise asemele ja kiituse riiet nukra vaimu asemele.” Apostel kirjutab tänases epistlis neile ja meile kõikidele: Ärge muretsege ühtegi, vaid laske kõigis oma palumised palve ja ohkamise läbi tänuga Jumalale teada saada. Lootus Jumala pääle – on see ilu ja õli, mis Issanda sulane kurbadele jõuluks pakub, kolmas jõuluehe, mis ta nukratele kui riide ümber tahab panna.
Mured ja jälle mured! Kes ei tunne neid südame vaevajaid ja hinge rõhujaid! Üks muretseb sest, mis ta peab sööma ja mis ta peab jooma ehk mis ta peab selga panema. Tõine muretseb oma tervise pärast, kolmas oma laste pärast, neljas omast ammetist ja asjaajamisest. Inimeste muresid on musttuhat. Nad on sagedasti väga rasked, riisuvad meilt kõige rahu ja rõõmu, kurnavad ihu ja hinge rammutumaks. Meie arvame ja katsume neid oma jõudu ära kaotada, aga asjata; nad tulevad jällegi tagasi, vaheajal on veel uusi juure tulnud. Meie peame viimati laulusõnale õiguse andma.
Mis on sul suurest murest abi?
Mis kasu annab kurvastus?
Sa lääd küll vanaks mure läbi,
Ei lõpe sinu viletsus.
Kui sina liiast muretsed,
Siis oma vaeva kasvatad.
Küll peab ka ristiinimesel südamelik hool kõigest omast elust ja olust olema, aga kõik mustad mured jäägu temast kaugele eemale. Need muljuvad ainult inimest maha ja lämmatavad kui ohakad Jumala sõna seemne meie südames ära, nii et sest eluvilja ei kasva. Sellepärast ütleb ka apostel kirjatunnistuses: “Ärge muretsege ühtegi!” Selle asemel “laske kõigis oma palumised palve ja ohkamise läbi tänuga Jumalale teada saada.” Jumalal on abi ja armu igal ajal ja kõigis paigus, kui sull aga usku on seda paluda. Tõotus on kindel: “Kes palub, see saab,” olgu aga sinu lootus ka kindel. “Kui mured mind palvele on ajanud, siis ajan mina jälle palvega mured ära,” ütles Melanchton, Lutheruse sõber ja kaastöötegija. Saagu see ka sinu juures teoks ja tõeks. Ole sina aga õige Jumala laps, küll Jumal ammugi sulle õigeks Isaks on. Palu teda julgesti ja kindla lootusega, nõnda kui armsad lapsed oma armast isa paluvad; tema ei saa sind kuulmata jätma. “Jehoova olgu su ülem rõõm, siis annab ta sulle, mis su süda usub. Veereta Jehoova pääle oma teed ja looda tema pääle; küll ta toimetab kõik hästi.” Otse jõuluks on taevane Isa oma kõige suurema armastuse inimestele ilmutanud Jeesuses Kristuses, rõõmsas lootuse ehtes liginegem siis ka otse neil päevil uskliku ja tänuliku palvega armutroonile.
4. Rahu südames.
Rahu südames on ristiinimese neljas ja viimne jõuluehe. Kirjatunnistuse lõpusalmis loeme: Siis Jumala rahu, mis ülem on kui kõik meie mõistus, hoiab teie südamid ja teie meeli Kristuse Jeesuse sees.
Rahu! Mis armas sõna ja kallis vara on see! Kudas rõõmustab kõik riigirahvas, kui pärast verist sõda ja pitka hädaohtu kuulutatakse: Nüüd on rahu tehtud. “Vaata, mis hää ja lõbus on see, et vennad ühes elavad.” See on “kui Hermoni kaste, mis maha langeb Siioni mägede pääle; sest sääl on Jehoova tõotanud anda õnne ja elu igaveseks ajaks,” laulab Taavet. On ju väljastpidine rahu ligimeste vahel suur õnnistus, sest rahu kosutab, kuna ven kaotab, siis on seestpidine rahu, südame rahu, veel palju kõrgem ja ülem. On sinu südametunnistus puhas, ükski süü ei salva sind, – siis astud sina julgesti kartuseta iga inimese ette ja ei värise ega vabise mitte; sa paned õhtu oma pää või kõva kivi pääle, magad magusasti ja tõused hommiku rõõmsasti kosutavast unest. Mis peame veel Jumala rahust ütlema, mis püha Jumal patuse inimesega teeb ja mis meie Jumala armu osasaamises leiame? Hinge vaenlase vangis ja patu orjuses oleme Jumala vaenlased, meie süda on kuri ja rahutu ja meie põgeneme Jumala palge eest, inimene hulgub kui Kain maa pääl ja peab viimaks meelt ära heites ise tunnistama: “Mu ülekohus on suurem, kui et see saaks andeks.” Aga vaata! Jumal pakub rahu ka neile, kes tema ja tema püha seaduse vasta sõdivad, sest Jumal ei rõõmusta mitte hõela surmast, vaid sellest on temal hää meel, kui patune pöörab oma teede päält ja elab. Jõuluks sünnib suur patuste sõber ja pöörja, lunastaja ja päästja maailma, lepitaja ja rahuvürst tuleb. Armu uks on avatud, hallikas kõige patu ja roojuse puhastamise tarbeks on lahti tehtud. Jeesuses Kristuses leiame pattude andeksandmist, elu ja õnnistust, rahu ja rõõmu. On see jumalik arm meid ära võitnud, oleme meie usklikuks ja usust õigeks saanud, “siis on meil rahu Jumala juures meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi,” nagu Paulus Rooma rahvale kirjutab. See Jumala rahu on ülem kui kõik meie mõistus, meie hingame pärast tuult ja tormi, vaeva ja valu igavese armu süles ja maitseme õnnist põlve. Ju väljastpidisest rahust, mis inimese lapsi ajalikus elus lepitab ja vennalikult ühendab, ütleb usuisa Lutherus, et see pool taevariiki maa pääl on; seestpidisest Jumala rahust südametes peame ütlema, et see terve ja täis taevariik meie sees on. Seda rahu laulsivad inglid jõuluööse maa pääle, seda rahu hüüab tänane kirjatunnistus meie kõikide südamesse. Saagu tema sulle ja mulle ilusamaks jõuluehteks ja hoidku tema meie südamid ja meeli alati Kristuse Jeesuse sees. Aamen.
