Tänaseks päevaks on  Taizést naasmisest möödas juba nädala jagu päevi ja oma mõtteis tegin ma taas läbi palverännaku vennaskonna juurde ning tahan siinkohal ka mõningaid mõtteid jagada.

Seekord algas kohalolek Taizés Clunyst, linnakesest Taizé lähedal, kus omal ajal asus üks keskaja tähtsamatest usukeskustest – Cluny klooster. See asutus mõjutas väga suurel määral lääne kloostrielu arengut ja Euroopa elu-olu üleüldse.

Ennast mingile metatasandile kujutledes arutlen, millega viljastas inimkonda Cluny kloostri lammutamine 19. sajandi algul? Ja jõuan taas ja taas samale järeldusele: see oli barbaarsus!

Tegelikult küll võttis Cluny kloostri hävitamine üksjagu aega ja vaeva, mõnest sambast ei saadudki jagu ja need seisavad tänini. Põhiosas ta siiski hävitati ja kahtlemata palju kiiremini, kui rajati.

Nii on alati olnud. Kivimüüri ülesladumine on palju raskem ja aeganõudvam kui selle lammutamine, õhkulaskmine või puruksrammimine. 

Näiteid võiks tuua lõputult, sest inimkonna ajalugu on hävitamist täis. 

Vahest on tänases maailmas kõige enam puudu meie aja nõudmistele kohandatud Cluny` sarnasest eluviisist ehk teisisõnu loobumisest igapäevaelu virr-varrist, et mitte ennast kaotada? 

Ehk ongi selleks Taizé vennaskonna elustiil? 

Nagu sõnastas juba 1989. aastal Saksamaal jagatava „Karl Suure auhinna“ žürii, Vend Rogerile auhinda omistades: „Taizé tasakaalukus võib olla mudeliks pingete lahendamisel Euroopas mitte ainult religioosses plaanis, vaid ka poliitilises võtmes.“

Jah. Me peame otsekui „võõrad ja majalised maa peal“ (Hb 11:13) leidma paiga, kuhu sisemiselt kinnituda, et võiksime jääda iseendaks. 

„Kuidas saaksime olla alati liikumises, ilma et meid sealjuures välja ei juuritaks? Kas ei võiks selle allikaks olla kasvav veendumus, et Jumalariik ongi juba meie sees ja meie ümber tärkamas?

Jah, on üks paik, kus meie süda võib rahu leida. See on omamoodi raskuskese, kus Jeesus meile ütleb: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!“ (Mt 11:29j)“ (Taizé vennaskonna ettepanekud 2020)

Vend Roger, vennaskonna rajaja, seadis Taizé kogukonna elu keskmeks kolm tõelisust: rõõmu, lihtsuse ja armu. „Õnnista meid, Issand Kristus, ja neid, keda Sa oled meie hoolde usaldanud. Hoia meid õndsuse vaimus“ (vt Mt 5:3-12).

„Me võime ehitada ainult sellest, kes me oleme, koos oma piiride ja nõrkustega. Jumal paneb Evangeeliumi rikkuse nendesse savinõudesse, kes me oleme,“ selgitas Vend Roger.

Tõsi on see, et meie usk võib olla nõrguke ja meie usaldus Kristuse vastu habras. Kas aga ei võiks me leida just kirikus kogukonna, kus võime üksteise peale loota, kõnelda üksteisele oma kahtlustest ja küsimustest ning toetada üksteist oma otsingutes? Leida paiga kuhu end kinnitada, et mitte end kaotada? (Seda ei maksa samastada „oma minast“ loobumisega!)

Rahu südames muudab elu ilusaks, sulle endale esmalt, ja siis ka neile, kes sind ümbritsevad. Jah, igal inimesel on võimalik alustada ikka ja alati iseendast. 

Nagu on kirjas vennaskonna lättes: „Koos peaaegu milletagi, oled sa lepituse looja, selles ühtekuuluvuses, mis on Kristuse ihu, Tema kirik! Läbi jagamise oled sa nende hulgas, kes koos piskuga genereerivad head inimlikku lootust.“

Taizé vennaskonna allikas/lättes, milles väljendub põhialus, mis teeb ühise elu võimalikuks, on muuhulgas öeldud: „Sina, kes sa soovid anda oma elu Kristuse ja Evangeeliumi pärast (vt Mk 10:29 ja Mt 6:25), tea, et ka oma pimedaimal ööl, keset oma pimedust, liigud sa koos Temaga valguse poole.“ (Les soursces de Taizé)

Jah. Püha Vaim, headuse hingus, juhib meid alati. Ka meie pimeduses …