Juba mitmeid aastaid on kiriku külastajatel olnud võimalus süüdata kirikus palveküünal ning asetada see põlevana liivaga täidetud alusele. Aluse kõrval ei saa aga märkamata jääda peaaegu inimpikkust marmorisse raiutud ristile toetuvat noore naise skulptuuri. Lähemal vaatamisel võib näha kuju alumisse ossa graveeritud teksti: “Karl Magnus Lilienfeld g. d. 11 Dec. 1875, gest. d. 20. Sept. 1907. Jer. 31.3”. Skulptuur pärineb suure tõenäosusega Põltsamaa luteriusu kalmistult ja võib eeldada, et see on tähistanud Uue-Põltsamaa (Neu-Oberpahlen) mõisat valitsenud mõisnike suguvõsa liikme hauda.
Järgnevas artiklis tutvustame lugejatele koguduse liikme Vambola Metsa vahendusel marmorkuju kirikusse jõudmise lugu, milles on nii traagikat kui rõõmu.
Vambola kirjutab järgmist: “Minu klassijuhataja Põlva Keskkooli 6-8. klassides oli härra Valter Laja. Kuna elasime mõlemad Põlva linnas Põllu tänaval, siis oli meil rohkem kokkupuudet ka koolivälisel ajal. Aastate möödudes oli ta kuulnud, et olin lõpetanud ERKI ja töötan Vabariiklikus Restaureerimis Valitsuses KAR grupis skulptor-restauraatorina.
Minu eriala arvesse võttes ja kuuldes minu tulekust Põlvasse puhkama, tuli ta kusagil 1991. aasta kevadel mulle külla. Ta soovis teada kas mul on natuke aega, sest ta tahtis mind Põltsamaale kaasa võtta konsultatsiooniks skulptuuride asjus. Olin tema ettepanekuga nõus. Põltsamaal näidati mulle ühe individuaalelamu aia taga väga kurvas olukorras marmorist hauatähist, mis oli Põltsamaa surnuaialt kunagi “ärastatud”. Kaua see kuju seal hoovis oli olnud, pole mulle teada. Keegi oli tahtnud skulptuurist enda vannitoale marmorist seinaplaate lõigata – seda mainis härra Laja mulle ja tundis huvi kas kuju oleks võimalik kuidagi taaselustada, kuna põhiline korpus oli ju olemas. Paljud eenduvad osad aga puudusid, kuju pealispind oli puru ning kaetud vetikate ja samblike kolooniatega. Mõtlesin, et põhimõtteliselt oleks kuju kuidagi taastatav – ainult mis tasandil? Täiesti ilmastikukindla tulemuse saamine on mitmekordselt keerukam ja aeganõudvam kui kipsipõhine variant. Marmorkujust oli Valteril plaan koopia valmistada- kuna praegune “omanik” polnud nõus seda loovutama. See plaan õnneks veidi aja möödudes soikus ja mõne päeva pärast oli marmorkuju juba Põlvas Põllu tn 2 elumaja hoovis.
1991. aasta jooksul ei jõudnud ma marmorkuju taastamise osas midagi erilist ette võtta, kuna peale tavapärasele töölkäimisele oli mul käsil veel ka teine kunstiprojekt.
Alustasin sambla-vetikatõrjega, milleks sai kuju mitmel korral üle pintseldatud “Burocoliga” ja pakitud kilesse. Sügiseks, lootes, et mürk on piisavalt mõjunud, sai kogu kuju pesuvahenditega põhjalikult puhtaks pestud. Peale kuivamist jäi see kogu talveks kilekotti, kuna külmaga polnud segusid võimalik kasutada.
1992. aasta kevadel, soojemate ilmade tulekuga, sai hakata tegelema skulptuuri taastamisega. Selleks tuli purustuste ja puuduvate osade taastamiseks puurida marmorisse pronkstüüblite jaoks augud. Tüüblid paika kinnitatud, risti ja käte puuduvate osade armatuurid samuti pronksist paika pandud – sai asuda modelleerima. Materjalide valikuks kujunes Laja valikul lihtsam variant: kipsi, mitte tsemendi baasil. Kasutasin kipsi “Supraduro” ja PVA lisandiga vett. Puuduvad osad (sõrmed, lillevaniku) sai taastada säilinud tugipunktidest lähtuvalt. Murdekohad olid näha. Kuju ristiasetsev käsi oli õnneks säilinud, kuid risti kõrgus sai tehtud minu valikul, kuna esialgne kõrgus oli mulle teadmata. Kõik ülesehitatavad osad tegin enda nägemuse järgi – polnud ju olemas fotot esialgsest skulptuurist. Näo ja lillevanikuga oli kõige rohkem tööd.
Mai kuu jooksul said enamvähem kõik protseduurid tehtud – modelleerimine, kuivamine, lihvimised, parandused, täiendused, pinnatugevdus jne.
Kahjuks pole mul kuupäevalist ülestähendust ajast, mil Valter Laja ilmus Põllu tn 2 maja hoovi koos Peri mõisniku poja, vanahärra Edward von Lilienfeldiga. Koos tuldi kuju taastamist üle vaatama. Mulle ei meenu kas nad suhtlesid omavahel saksa või eesti keeles, aga tööga jäädi rahule ja vanahärra maksis mulle isiklikult saksa markades – eesti oma raha oli ju veel tulemas.
Kuju taastamistööd heaks kiidetud, arutlesid härrad omavahel kuju edasise asukoha üle. Kaalukausil olid Põltsamaa kirik, Peri mõis, Põlva kirik või veel mõni muu paik. Küllap oli siis Laja Põlva kirikuõpetaja Georg Lillemäega tegevused kokku leppinud ja korraga oligi kraanaauto koos kalluriga meie juures Põllu tänaval ning algas sõit mäest alla Põlva kiriku suunas. Sõidu ajal olin ma ise kuju juures auto kastis.
Kiriku juures tõsteti kraanaga kuju kastist kiriku trepile ja sealt edasi rullidega kirikusse sisse. Sellega minu osa lõppes.”
Uue-Põltsamaa mõisast rohkem teavet: https://www.moisablogi.ee/post/uue-poltsamaa-mois
Fotod pärinevad Vambola Metsa, Veljo Ranniku ning Ave Mustimetsa kogudest.
Ajaloorubriigi toimetaja on Ave Mustimets
