Väljakaevamistel tuli kirikumüüri ääres päevavalgele ühishaud
Alljärgnev ülevaade ilmus Põlvamaa ajalehes Koit 2019. aasta juunis. Artikli autor on Aare Lepaste.
2019. aasta juuni alguses toimetasid Põlva Maarja kiriku juures arheoloogid eesotsas Tartu Ülikooli arheoloogia osakonna luu-uurija Martin Malvega, kes uurisid vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamise eel, mida peidab endas selle alla jääv maapind.
„Kui seekord siin väljakaevamistega alustasime, siis esimese hooga tundus, et pääseme kergelt ja saame ühe päevaga hakkama, kuid nii see ei läinud,“ märkis Martin Malve.
Rajatava trassi kohalt leiti segatuna kaks keskaegset hõbemünti, üks pannal ja vöörõngas ning üks samuti keskajast pärinev sõrmus. Koguti ka umbes 50 luukatket, mis pärinevad ülematmistega lõhutud haudadest ning kolm savinõukildu, millest kaks pärinevad hilisrauaajast, see tähendab kirikueelsest perioodist. Vahetult Kesk tänava poolse kirikumüüri äärest tuli aga päevavalgele ühishaud, milles olid ühe täiskasvanu, nooruki ja lapse säilmed. Kuna luustikud tulid välja suhteliselt madalalt, võib tekkida küsimus, kas tõepoolest olidki hauad omal ajal sedavõrd madalal. Vastus on aga eitav, sest kirikuaias on mingil perioodil tehtud ulatuslikke pinnasetöid, mille käigus on kunagist pinnast vähemalt poole meetri jagu õhemaks kooritud.
Haudade leidmine vahetult müüri kõrvalt (ja luude leidmine müüri alt) viitab sellele, et tõenäoliselt ulatub kalmistu kõnni- ja autotee alla. Kirikaed on rajatud alles pärast kirikaedadesse matmise lõppu 1770. aastatel, ilmselt 19. sajandi jooksul. Võimalik, et aia rajamisel kooriti ka kirikaiast pinnast maha.
„Kui ma ühishaua juures luustikke vaadates juurdlesin ja nii-öelda mediteerisin, sai selgeks, et täiskasvanu oli maetud ühte ning kaks last teise kirstu. Sellepärast on ka lapsed eraldi suundades, sest nii oli neid parem ühte kirstu mahutada. Kui tihtipeale pakutakse välja, et kadunukeste vastassuunas kirstu asetamine on paganlik matus, siis tegelikult oli see toona pigem puhtpraktiline teguviis,“ sedastas Malve. Mõlemad kirstud olid sängitatud ühte haualohku, see tähendab maetud samal ajal.
Täiskasvanud naine oli 45+ vanune. Laste puhul võib eeldada, et üks neist oli siitilmast lahkudes 4-6-aastane, teine noorukieas ehk 8-12-aastane.
Esimesed tähelepanekud
Täiskasvanu puhul on Malve sõnul selge, et ta oli kunagi murdnud parema küünarluu ning eeldatavasti mitte vägivallast tingituna, vaid kukkumise või õnnetuse tagajärjel. Kindlasti oli ta tarvitanud valdavalt süsivesikuterikast toitu. Hästi palju on näha kaariest ja hambakivi ning enamik hambaid oli tal juba eluajal välja langenud. Naise lülisamba- ja jäsemete liigesed olid tugevasti kulunud, mis on tingitud nii osalt vanusest kui ka füüsilisest koormusest.
Alaealiste hammastel on näha stressijooni. Need on horisontaalsed vaod, mis näitavad, et hammaste moodustumise ajal oli lastel mingeid haigusi või ainevahetuse probleeme, mistõttu hammaste kasv on vahepeal pidurdunud. Stressijooned hammastel on võrreldavad näiteks puude aastarõngastega – kui on olnud kehvapoolne aasta, siis on rõngaste vahe hästi kitsas. Kõige halvemas seisus olid noorima lapse hambad, neist mitmed olid juba eluajal välja langenud ning alles olevatel oli rohkelt kaariest. Hambapatoloogiad ja stressijooned viitavad üheselt laste kehvale tervisele ning toitumisele.
„Need on esimesed tähelepanekud, mida saab maetute ja nende tervise kohta öelda. Nooruki juures oli hauapanusena ka münt, tõenäoliselt 1750. aastatest pärinev denga, mis annab meile suuna, millal nad maetud on. Matus on korrapärane (välja arvatud üks laps) – peaga läände ja näoga itta. Selline matmissuund tuleneb uskumusest, et viimsel kohtupäeval tuleb Kristus maa peale idakaarest, seega näeksid peaga läände ja näoga itta maetud surnud Kristuse ilmumist. Paraku pidid nad nüüd üles tõusma ja nende ärataja olin mina,“ tähendas Malve.
Küsimusele, miks olid lahkunud maetud ühte haualohku, kiirustatakse sageli vastama, et põhjuseks oli surmakülvav katk. „Kõik on võimalik, aga välistada ei saa ka mingeid muid haigushooge või epideemiaid ning näljahäda. Kui need luud jõuavad talvel Tartu Ülikooli arheoloogia osakonnas mu töölauale, on võimalik, et võtame luudest isotoopproove ning teadusuuringute järel saab mõndagi täpsemalt teada,“ selgitas Malve.
Kui uuringud on tehtud, jõuavad kadunukeste säilmed tagasi Põlva kirikaeda, kus need koos mullu välja tulnud suure koguse segatud ja põlenud inimluudega uuesti maapõue rüppe sängitatakse.
Ees ootab tihe töösuvi
Kohe pärast väljakaevamisi Põlvas suundus Martin Malve pealinna. „Sel aastal on niinimetatud bodycountkoos Põlva kirikaiast leitud säilmetega 91 ja eks näis, milliseks kujuneb see näitaja aasta lõpuks. Enamasti on see jäänud 500 kanti, usutavasti läheb nii ka tänavu. Luustike analüüsiga toimetame sügisest järgmise aasta kevadeni,“ sedastas Malve.
Märkimisväärne on see, et Tallinnas Kristiine linnaosas 6. juunil välja tulnud inimluud asuvad varauusaja kaartide põhjal kunagise hukkamiskoha läheduses. Seda, kas tegemist on sajandeid tagasi hukatutega, näitab edasine uurimine. Pärast jaanipäeva jätkuvad arheoloogilised päästekaevamised Ida-Tallinna keskhaigla hoovis, kus uuritakse 18. sajandi vene garnisonihospidali matmispaika. Haigla õuel toimuvad välitööd seoses keskküttetorustiku rekonstrueerimisega.
Meenutuseks
Tuletame meelde, mida leiti Põlva kirikaiast möödunud aasta septembri lõpus toimunud väljakaevamistel.
„Väga suuri üllatusi ei olnud, aga kuna tegu oli üldse esimeste arheoloogiliste uuringutega Maarja kiriku kõrval, siis sellega on üks valge laik kustutatud. Iga leid, mis sealt tuli, pakkus uut informatsiooni eeskätt Põlva, aga tegelikkuses ka Eesti kohta laiemalt. Piltlikult öeldes tuleb killukesi kesk- ja vara-uusaja kohta igast Eesti otsast juurde, nüüd lisandusid leiud Põlvast, mis avardavad suurt pilti,“ rääkis Martin Malve toona.
Enim üllatas arheolooge asjaolu, et muude leidude seas tuli päevavalgele suur kogus põlenud inimluid, ligi poolsada fragmenti. Välja tulnud põlenud luud ei asetsenud kindlasti oma algsel kohal, vaid olid segatud hilisematega, mille põhjuseks on kas 19. sajandil toimunud kiriku ümberehitustööd või nõukogude ajal rajatud käärkambri juurdeehitus, millega kaasnesid ka mullatööd.
Kuna Maarja kirik oli kihelkonnakirik, siis maeti selle aeda enamasti kohalikke inimesi. Küllaltki palju leiti laste luid, sest paraku oli just laste suremus tollel ajal väga suur. Vägivaldselt tekitatud vigastusi kirikuaiast leitud luudel ei tuvastatud. Patoloogiatest võis täheldada paranenud luumurde, liigeste kulumist, hambakaariest ja -kivi.
Mullustel väljakaevamistel tulid leidudena päevavalgele mitmed sõled ja pandlad, aga ka mündid ja üks nuga. Leitud sõlefragmendid pärinevad enamasti keskajast ehk 14.-15. sajandist, aga oli ka vara-uusaegseid leide 16.-17. sajandist.
Väljakaevamistel sai kinnitust, et 1840. aastatel toimunud ümberehituse käigus laienes kirik oluliselt järve suunas, millest andis aimu tohutu kogus pinnasest välja tulnud mördiga kaetud vundamendikive ja n-ö ehitusrämpsu.
