Mis on ristimine?

Ristimine on esimene ja ühekordne sakrament, mille läbi sünnitakse uuesti vaimulikul viisil

veega pesemise läbi vastava vormeli tarvitamise ajal. Ristimine on hädavajalik igavese õndsuse saavutamiseks. Kristus ütleb: “Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki” (Johannese 3:5). Ristimise aluseks on Jeesuse käsk: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Matteuse 28:19-20).

Mida annab ristimine?

Ristimine on uuestisünd – ristimisest algab uus elu, olgu ta imik või täiskasvanu. Ristimisega saab inimene kristlaseks. Ristitav saab osa armust, mida Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine on toonud kogu inimkonnale.

Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. (Roomlastele 6:3-4)

Kristlased on algristikoguduse päevadest alates ristinud nii täiskasvanuid kui ka lapsi, sest lapski vajab võrdselt täiskasvanuga Jumala päästvat armu ja lastelegi kehtib Kristuse saavutatud lunastus.

Ristimisel kasutatakse vett ja Piibel kasutabki vahel ristimise kohta mõistet ‘uuestisünni pesemine’. Piibel ei anna juhiseid, kui palju ristimisel vett vajatakse, kas piisab vee valamisest, piserdamisest või tuleb ristitav vee alla kasta. Vaatamata vee hulgale peseb ristimine maha kõik patud. Vee tähendusest räägib vana ja sügava sisuga vee pühitsuspalve:

Püha Jumal, kõigeväeline Issand, armuline Isa! Me täname sind, et juba aegade alguses sinu Vaim hõljus vete kohal ning sa lõid taeva ja maa. Vee jõul sa toidad ja hoiad ülal meid ja kõike elavat.
Veeuputuses sa mõistsid hukka patuse maailma ning päästsid uskliku Noa ja tema perekonna. Sa viisid Iisraeli rahva läbi Punase mere, orjusest tõotatud maa vabadusse. Jordani vees Johannes ristis sinu Poja ja ta sai Vaimu võidmise.
Ristimisega tema surmasse ja ülestõusmisse vabastas sinu armas Poeg meid patu ja surma ahelaist ning avas tee igavese elu rõõmusse ja vabadusse. Ta tegi veest sinu riigi ja puhastumise ning uuestisünni märgi. Tema käsu järgi me teeme jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.
Vala välja oma Püha Vaim, et tema, keda siin ristime, saaks endale uue elu. Pese maha tema patud, kes on puhastatud selle vee kaudu, ja too ta esile kui sinu aulise kuningriigi pärija. Sulle olgu kiitus ja au ja kirkus sinu Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Püha Vaimu ühtsuses nüüd ja igavesti. Aamen.

Ristimisega liidetakse meid Jumala rahva osaduskonda – Kirikusse. Me ütleme selle kohta ka nii: kristlane kuulub Kristuse ihusse.

Nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. (1Kr 12:12-13)

Kuidas ristitakse?

Ristija valab kolm korda vett ristitava pea peale ja ütleb seejuures: “…, mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” Pidulikul ristimisel lisanduvad veel kindla korra kohaselt teatavad pühitsustoimingud ja palved. Tavapäraselt ja korraliselt toimetab ristimist kohaliku koguduse vaimulik.  Surmaohu korral, kui pole võimalik vaimulikku õigeaegselt kohale kutsuda, võib kehtivalt võib ristida iga inimene. Seda siiski tõepoolest vaid hädaolukorras. Vajalik on ristija tahe sooritada ristimist, teisisõnu: teha seda, mida kirik ristides teeb. Võimaluse korral peab juures olema vähemalt üks tunnistaja, et ristimist tõendada. Hädaristimine kinnitatakse esimesel võimalusel kirikus.

Ristimise kehtivuseks on vajalik ristija ja ristitava (lasteristimisel ristivanema) tahe ristimiseks. Kasutama peab õiget ainet (puhast vett) ja vormelit (“…, mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.”). Vett peab kasutama nii palju, et ta voolaks, s.t. ei piisa vaid tilgast, mis puudutab ainult juukseid.

Lapse peaks ristima võimalikult peatselt pärast sündimist, täiskasvanu aga niipea, kui ta on õpetatud tundma põhilisi kristlikke tõdesid.

Milleks kohustab meid ristimine?

Ristimine kohustab meid hoiduma patust ja patu hädaohust ning elama Jumalale meelepärast elu. Samuti kohustab ta meid uskuma Kiriku õpetust.

Sündmus kogu eluks

Inimest ristida pole kunagi hilja. Vahel tulevad vanemad kirikuõpetaja juurde sooviga oma laps ristida, kuid enda ristimisele pole nad veel mõtelnud. Jeesus aga ütleb: “Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.” (Jh 3:5) Inimese usk või uskmatus, eelarvamused ja lihtsalt teadmatus ei vähenda ristimise tähtsust.

Inimene ristitakse vaid üks kord elus. Ka siis, kui ristitu ei taha kristlasena elada, ei saa ristimistalitust tühistada, sest sakrament on Kristuse enda tegu.

Kes on ristivanemad?

Ristitule on abiks ristivanemad, kes kujutavad endast justkui tema vaimulikke vanemaid, kes lapsena ristitava nimel tunnistavad usku ja annavad ristimistõotuse. Nad peavad olema korralikud kirikuliikmed (ristitud, leeritatud, armulauaosaduses). Ristivanemate kohuseks on kaasa aidata ristitu õpetamisele ja kasvatamisele kristlikus usus – sellepärast ei saa võtta ristivanemaks inimest, kes ise ei ole koguduse liige. On vajalik vähemalt üks ristivanem (võimaluse korral kaks: ristiisa ja ristiema).

Ka noor või täiskasvanu võib ristimisel endale valida ristivanemad, kuigi see ei ole kohustuslik. Noor inimene oskab juba ise otsustada, et ta tahab saada ristitud, kuid tublist ristivanemast on temalegi rõõmu.

Noorele ja täiskasvanutele antakse enne ristimist õpetust ristiusu põhitõdedest. Enamasti toimub see leerikursuse näol ja sel juhul toimub loomulikult pärast ristimist ka konfirmatsioon.

Mida sobiks ristivanemal oma ristilapsele kinkida?

Kinkida sobib näiteks kaelarist. Niisuguse, mida ristitu saaks ka suuremana kanda. Sellele ristile võiks olla ka ristimiskuupäev graveeritud. Sobiv kink on ka piiblilugude raamat (väiksemale lapsele) või Piibel (suuremale lapsele, noorukile ja täiskasvanuile).

Mis on tingristimine?

Kahtluse korral, kas inimene on ristitud või kas ta on võimeline ristimist kehtivalt vastu võtma, sooritatakse tingristimine, s.t. ristimisvormelile lisatakse teatud tingimus (nt. “Kui sa ei ole ristitud …” või “Kui sa veel elad …”). Tingristimine on vajalik selleks, et vältida Jumala teotamist ühe ja sama isiku teistkordse ristimise või surnud isiku ristimise läbi.

Mida pean tegema, et lasta oma laps ristida?

On loomulik, et vastne ilmakodanik ristitakse nii ruttu kui võimalik. Parim ristimisaeg on lapse esimestel elukuudel. Laps ristitakse vanemate soovi alusel, kes tahavad ja tõotavad last kristlikult kasvatada. Sellepärast peavad ka lapse vanemad olema ise koguduseliikmed. Kirik ristib lapsi, kelle vanematest (või hooldajatest) vähemalt üks on korralik kirikuliige (ristitud, leeritatud ning armulauaosaduses).

Talituse aeg ja koht lepitakse kokku kirikuõpetajaga. Tema käest saab nõu küsida ka muude üleskerkinud küsimuste üle.

Ristimistalitus toimetatakse kirikus, erandjuhul kodus, haiglas või mujal. Talituseks pannakse valmis ristimisnõu puhta veega. Tavakohaselt riietatakse ristitav valgesse. Valge on puhtuse ja rõõmu värv ning valge pikk rüü sümboliseerib Kristuse kingitud uut elu. Beebile sobib panna selga nn ristimiskleit.

Ristimistalitusele sobib kutsuda ka sugulasi ja sõpru, et nemadki saaksid tulla vaatama uut ilmakodanikku, osalema tema elu suurpäeval ning õnnitlema vanemaid ja vanavanemaid. Pärast talitust võib korraldada kodus või koguduse ruumides külalistele pidulaua.

Vaata ka: