Sõna “diakoonia” tähistab kristlikku hoolekandetööd abivajajate toetamisel.

Juba Piibli algusest leiame tõdemuse, et inimesel ei ole hea üksi olla. Vana Testamendi seadused leevendasid orjade olukorda ning kaitsesid ja aitasid nõrku (nt 5Ms 24:19-22), prohvetid kostsid tihti vaeste ja rõhutute eest ning on selge, et suhtumine ligimesse on tihedalt seotud suhtesse Jumalaga.

Kristliku diakooniatöö aluseks on peetud Apostlite tegude raamatu 6. peatüki alguses mainitud diakonite ehk apostlite abiliste ametisseseadmist. Diakoonia oli siis ja on ka nüüd kogu kiriku ülesanne. Ligimesearmastuse juhiseks on armastuse kaksikkäsk (Mk 12:30-31) ja kuldreegel (Mt 7:12).

Kirik on nagu haigla, kus kõik on parandamatult haiged ja toetavad üksteist. Kristus on meile Halastaja samaarlane ja meie oleme seda teistele (Jh 4:1-42). Kogu kristlase elu on Jumala armastuse edasiandmine teistele inimestele. Kristlane teeb ligimesele sedasama, mida Kristus teeb temale. Tänapäeva Jeeriko tee äärde (Lk 10:30) jäävad sageli maha vaesed, sotsiaalselt invaliidistunud, üksikud, vangid, vanurid, vähemused, kuritegude ohvrid, pagulased ja haiged. Kristus samastub nende mahajäetutega. Diakoonia on argielu, milles koguduse liikmed kannavad hoolt vastutulevate vendade ja õdede eest. Diakoonia ülesanne on leida üles varjatud viletsus, milleni muu abi ei jõua.

Probleeme, millega silmitsi seista, on erinevaid, olgu selleks parasjagu siis kas tööpuudus, hariduse ja oskuste nappus, vanusest tingitud takistused, haigus, alkoholism, üksindus, noortevägivald, abieluprobleemid, vanadus, vanglast vabanemine, lähedase kaotus vmt. Kodutuski on mitmel pool tõsine probleem. Haigel võib olla mure nii oma füüsilise, psüühilise, sotsiaalse, kui ka vaimuliku olukorra pärast. Ta vajab ligimest, kellega koos raskustele vastu astuda. Diakooniatöö kaudu püüab kirik nii oma liikmetele kui teistelegi sellist tuge pakkuda.