Kas peale Piibli – kui ei arvesta kirikut – jääb veel allikat, milles kaheldamatult võiksin kuulda Jumala häält? Kes ütleb mulle, kas olen juba (või veel) Jumala laps? Mis muud, kui minu enda süda!

Neis kahes valdkonnas, piibliseletuses ja päästmiskindluses, osutub möödapääsematuks vajadus toetuda Jumala vahetule, objektiivsele ligiolule. Kui väljaspool mind, maailmas pole ühtki nähtavat asutist, kus kindlasti leiduks Jumal, siis jääb üle vaid see, mis leidub meis endis. Nimetatud vajadus teebki südamest lahkuskude teise tunnetus-teoreetilise eneseõigustuse, kriitikast kõrgemale asetatud usuallika.

Mõistesse “süda” võetakse tavaliselt kokku mitmesugused elamused, tunded, emotsioonid, mis jäävad väljaspoole mõttetegevuse kontrolli; tegu on alateadvuse pinnakihiga, kus meid puudutavad nii jumalikud kui saatanlikud mõjud.

Kas ma võin uskuda oma südant?

Mida ütleb Piibel?

Piibli vastus sellele küsimusele on selge: “Süda on kavalam petma kui ükski muu asi” (Jr 7,9); “Südamest tulevad välja kõik kurjad mõtted…” (Mt 15,19). Mõiste “süda” ei märgi Piiblis aga üksnes sisemisi tundeid, vaid haarab endasse ka intellektuaalsed ja moraalsed funktsioonid: mõtlemise, mälu, tahte.

Piibli põhjal ei ole ka uskliku inimese tunnetus, tema süda veatu, eksimatu. Uskuva isa vastus Jeesusele kõlab: “Ma usun, aita mu uskmatut südant!” (Mt 15,19). vastristitud Lüüdia ütleb apostlitele: “Kui teie arvate, et ma olen saanud usklikuks…” (Ap 16,15). Seda ei julge ta väita ise, vaid jätab otsustamise apostli, s.o. kiriku hoolde.

Ajaloo tähelepanuväärseima pöördumise läbi elanud Sauli silmad sulguvad hoopis. Tema südagi on pime selles mõttes, et Püha Vaim ei asu teda juhtima ega ütle, mis tal tuleb teha. Tal pole mingit selgust ega valgustust, nagu sageli arvavad endal olema nüüdisaegsed pöördunud. Selle asemel hääl, mida Saul kuuleb, käsib: “Mine linna ja seal üteldakse sulle, mida sul tuleb teha.” Ta peab minema jünger Ananiase, kiriku esindaja juurde, alles siis ja selle kaudu avanevad tema silmad. “Issand on mind läkitanud… et sa saaksid tagasi nägemise ja täituksid Püha Vaimuga”, ütleb Ananias (Ap 9).

Tõeline pöördunu kogeb alles tõeliselt oma pimeduse suurust. PV hääl küll äratab ja juhatab teda karjase juurde. Karjaseks pole aga jäetud Püha Vaim, vaid selleks on Jeesus spetsiaalselt seadnud kirikliku karjaseameti. Seal muutub PV hääl kiriku hääleks: “Seal öeldakse sulle, mida sul tuleb teha” (vt ka Ap 2,37 jj). Sellises osaduses ja juhtimises täitub usklik Püha Vaimuga, saab tõeliselt nägijaks.

Kaheldes evangeelsete kristlastena paavsti ilmeksimatuses, oleks suurim häbematus ja jumalateotus pidada ilmeksimatuks iseennast, oma südant.

Ristimises on küll kustutatud meie pärispatt, kuid pole kaotatud vabadust isiklikult patustada. “Kõik, mis usust ei tule, on patt” (Rm 14,23). “Aga kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid” (1 Jh 1,8). Just meie süda on selles tegev.

Usk – s.t. omaks võetud kiriku õpetus – võib küll muuta ja kindlasti muudabki meie südant ja elu, kuid kindlasti ei tohi me toetudes oma südamele muuta usku, tema aluseid.

Kui usuisa M. Luther mõnes üksikküsimuses ka ise pole olnud täiesti veatu – seda tunnistab enamik tänapäeva luterlikke teolooge – siis ometi ei tulnud tal mõttessegi seada kahtluse alla kiriku põhitunnuseid ja aluseid. Selleks oli ta ikkagi liialt süvenenud Pühakirja. Just sellepärast jäi ta leppimatuks ka Calviniga ning loobus ahvatlevast liidust reformeeritutega. Tema hoiak ilmseisse eksiõpetustesse jäi sama resoluutseks kui kõigi aegade kirikul.

Mida ütleb elu?

Ka elu ise näitab paikapidamatuna oletust, et usklik (uuestisündinud) süda juba iseenesest teab, mis on patt, mis ei. Arutledes mõnd elujuhtu või seda valgustavat Piibli kirjakohta (näiteks: kas peab pühitsema laupäeva või pühapäeva) annavad end usklikeks pidavad inimesed sageli täiesti erinevaid ja vastandlikke hinnanguid. Tõde saab siiski olla vaid üks. Tekib küsimus, kas ja kes neist pole uuesti sündinud? Kas otsustab hääletus? See aga on juba välispidine instants!

Leidub usklikke, kes peavad patuks asju, mis kristliku traditsiooni ega Piibli põhjal ei ole patud (näiteks: arstimite kasutamine, sportimine jne.), samuti skrupuloosseid isiksusi, kes kannatavad väljamõeldud pattude all (endasüüdistused selles, mida veel ja veel oleks pidanud tegema või tegemata jätma) aga kes ometi mõnd ilmset pattu, isekust või lahkmeelt patuks ei tunnista. Patutundmine üksnes südame kaasabil osutub võimatuks seetõttu, et jääb vaieldavaks, mis on patt.

Südametunnistus ei ole mingi salapärane, iseenesest toimiv baromeeter inimeses. Ta on moraalinormide dispositsioon, praktiline postulaat otsustamaks, mis on hea, mis halb. See tuleb aga alati iseseisvalt ja teadlikult formuleerida, lähtudes teatavast sihist või seosest. Formuleering kujutab endast seadust, mille rakendajana üksikjuhtumi puhul on südametunnistus kõlbelise käitumise lähimaks normiks. Kristlase südametunnistus on Lutheri sõnul seotud Jumala Sõnas. Nõnda, nagu väikelapse südametunnistuse hääl langeb enamasti ühte ema häälega, peaks kristlase südametunnistusele osutuma määravaks vaimuliku ema, kiriku hääl.

Siinkohal tuleb rõhutada, et ma ei laseks end eksitada siltidest nagu “Püha Vaimu valgustus”, “hääl” või “töö”., mida tavatsetakse sageli kasutada oma südame või tegevuse sünonüümina. Need sõnad väärivad tähelepanu ja omandavad tähenduse alles siis, kui on end täielikult allutatud kirikule, tema evangeeliumile. Augsburgi Usutunnistus ütleb: “Tuleb taunida ümberristijaid ja teisi, kes õpetavad, et Püha Vaimu võidakse saada otseselt, ilma evangeeliumi välise, ihuliku sõnata omaenda mõtete ja tegevusega” (5).

Kui usklik süda juba iseenesest teab, mis on patt, mis ei, tuleb küsida, miks veel Jeesus nägi vaeva õpetades inimestele patutundmist ja õiget käitumist ning seades ja läkitades apostlid, kes peavad õpetama (Mt 27,19)?

Mida ütleb süda?

Süda kinnitab ja kahtlustab. Ta on suuteline mõlemiks.

Mõned vanema põlve baptistid mäletavad veel Läänemaa ärkamisest, kuidas mõnelpool pöörduti ja lasti end ristida 6-7 korda. Iga uus ärataja, kes tuli kohale, oli vägevam eelkäijast ning leidis, et inimesed olid jäetud vaid pooliku meeleparanduse ja pöördumise juurde, uuestisünnist ei saavat aga rääkidagi. Alles tema toob nad päästmisele. Inimesed uskusidki.

Lihtne, aus inimene tunnistab ikka, et ta pole veel ingel, et ta tahe on nõrk, pöördumine puudulik, rõõm ebatäielik. Need pole asjad, mida mõõtes võiks korraga hüüda: juba küllalt Taevariigi jaoks! nüüd olen uuesti sündinud!

Kusagil Pühakirjas pole antud meie usuliste otsuste ja tunnete piirimäära, mis teadvustaks meile meie päästetusest nagu klaasist üle ajav vesi. Kes söandakski evangeelses usus seada Jumala armu eeldusteks mingeid omapoolseid tingimusi. Kõik, mis on meis, ei taga meie kuulumist Jumalale enne, kui Jumal meid väljastpoolt ei haara oma kogetavais armuvahendeis.

See on nagu viisa välisreisi kandidaadile. Ka paljud teised on sisemiselt valmis sõitma, on teinud ettevalmistused ja tunduvad võib-olla sobilikumadki. Siiski alles viisa annab õiguse astuda uude maailma.

Lihalik süda, mis mind ka pärast pöördumist eksitab – olgu liigse pühaduse või patususega – ei kõlba rahu tagatiseks Jumalaga. Ta ise vajab seda. “Mu süda on rahutu seni, kuni ta rahu leiab sinus, Jumal”, ütleb püha Augustinus.

Kõige salakavalamalt eksitab hingevaenlane inimese südant kõrkuse ja usulise upsakusega: olen ülevalt sündinud, mind valis Jumal, sain sellega hakkama! Hingevaenlase meetod on luua petterahu, et arm on minu südame (tahte, otsuse) meelevallas, mina luban seda, mitte väljaspoolne, kirikuotsusega seotud sakrament.

See olukord võib olla väga sarnane Jumala poolt kingitud rahule. Ainult väga hästi tundes hingevaenlase tööd, võib avastada, et see rahu on rajatud liivale. See on teatud liiki maailmarahu, vaimulikus unes viibimise rahu, kus ei vajata oma võimetele lisaks õigupoolest üldse Jumalat, veel vähem tema kirikut. Sellepärast rõhutab Jeesus: “Oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14,27).

Nagu murdunud, moonutav peegel, 
 nagu miraaže sünnitav kõrb, 
 nagu sireenide hukutav saar 
 on mu süda – täis kahtlust ja usaldust. 
 Nagu metsa eksinud laps, 
 kes kuulatab hääli, 
 kuid ei tea veel, kus on tema kodu, 
 nõnda leiad mind, Jeesus, 
 mu palves kuuluda Sulle.

Kas haaran Su käest, 
 milleks maailmas on Sinu kirik? 
 Või tahan trotsliku lapsena 
 leida ise tee? 
 Jõuda rutem koju läbi padriku ja räga? 
 Kas usaldan enam oma südame häält 
 kui häält, mille kohta kord ütlesid: 
 “Kes kuuleb teid, kuuleb mind!”

Mida teeb praegu mu süda? 
 On ta kuulekas? 
 On ta isetu? 
 On ta siiras? 
 On ta valmis tunnistama pattu? 
 On ta valmis avama ust, 
 et võtta Sind vastu Su kiriku tolmuses rüüs? 
 On tas ennastohverdava armastuse soojust, 
 et olla sobiv eluase Su Vaimule? 
 On temas tarkust, et paluda: 
 Loo mulle Jumal, uus puhas süda 
 ja kinnita mu sees oma kindel Vaim!

Inimese subjektiivsed tõsiasjad

Kas need pole faktid, kas neile ei või rajada usku?

Kuna kogu lahkusu mõttemaailm lähtub subjektiivsusest (ainult antud isikule omasest), ei pääse nendest küsimustest ükski selle esindaja. B. Graham kirjutab peatükis “Kuidas ma võiksin olla kindel” küll “kristlikust elamusest”, “pöördumise elamusest”, “uuestisünni elamusest” kui faktist, millele võib toetuda suhetes Jumalaga. Neile antakse objektiivselt veenev iseloom.

Pisut teisal peab aga Graham ise tõdema: “Ma olen Uue Testamendi hoolega läbi lugenud selleks, et näha, missugust elamust sa võiksid oodata ja olen leidnud, et seal esitatakse ainult ühte ja nimelt usuelamust” (“Rahu Jumalaga”). Viimase all mõistab ta juba kristlikku usku tervikuna, kogu ristiinimese elu.

Tõepoolest. Tähelepanuvääriv on, et eelnimetatud mõisteid Piibel ei tunne. Veel enam, ka varakiriku traditsioon või kirikuisade arusaam ei esita neid mingi õpetusliku usualusena. Vastupidi, Augustinus näiteks on märkinud, et kui Jumala Sõna laulus kuulduna tekitab rohkem meeleliigutust kui loetuna, on tegemist liha nõtrusega.

Tegu on ilmaliku, loodusteaduste mõjul maagilist muljet avaldava terminoloogiaga: läbielatud-kogetud-kontrollitud-katsetatud-tõestatud! Seda lausa isiklikult!

Ristiusk on realistlik ja teab, et elamused ei ole usaldusväärseks lähtepunktiks usule. Nad on usu õied, mitte oksad.

Sellepärast püütakse viimasel ajal ka lahkuskudes süvendada muljet nagu ei rajaneks sealne päästmiskindlus mitte tunnetel ja isiklikul arvamisel vaid ikkagi mingil objektiivsel tõsiasjal, faktil, Jumala tööl. W. Bright’i “Neljas usureeglis” on joonistatud isegi vedurike – fakt – vedama vaguneid: usku ja tundeid. Mõistagi ei täpsustata enam, mis on see fakt. Mis on seal õndsuseks vajalik. Kui see on meie palve, otsus või usk, kui tugev, sügav, kestev peab see olema? Kas piisab päästmiseks ainult arvamisest, et Jumal on olemas, või Jeesuse nimest, või on vaja teada ka Jeesuse sündi, tema surma meie eest? Kas ka ülestõusmist, õpetust, poolt või tervet Piiblit jne. Kellel on üldse voli sellist fakti piiritleda?

Jällegi astub ainuvalitseja õigustesse meie süda, meie parem äratundmine, subjektiivsus. See ongi see fakt.

Tunded ja elamused on iseenesest muidugi ka faktid, ainult nad pole objektiivsed, s.t. neid ei saa kontrollida. Nad võivad olla kaalukad inimesele endale, mitte teistele. Selleks teiseks on ka kogudus. Koguduse vahenduseta ja osaduseta on mõeldamatu – erandid välja arvata – olla kristlane. Kogudusel on aga ülesanne teha vahet enda ja maailma vahel, selle vahel, kes on tema liige, kes ei. Selles seoses ei ole Jumala plaan sidunud päästvat usku subjektiivsusega.

Kuna kuulumata kogudusse ei saa kuuluda Kristusele, ei tohi ma lugeda oma hingeelu subjektiivseid fakte kaalukamaiks kiriku otsustest ja armuvahenditest. Seda eriti olukorras, kus nad peaksid erinema või vastanduma.

Muidugi kogeb iga kristlane elus palju Jumala erilist ligiolu ja abi. Ma pean olema tänulik elava ja tulemusrikka osaduse eest Jeesusega. Aga ma tohin võidukalt uskuda ka siis, kui Jumal parajasti ei tee (või pole teinud) minu juures mingit nimetamisväärset imet. Kui ma lihtsalt tean: minu Lunastaja elab! Omas kirikus puudutab ta mind.

Jumala objektiivsed tõsiasjad

Objektiivseks faktiks usu jaoks on 1) see, mille seost minuga võib tõendada keegi teine (kiriku esindaja), mis niisiis teostub ühenduses teisega ja teise läbi ning 2) see, mis on eranditult ühesugune, s.t. üheselt mõistetav, määratletud ja maksev kõigi kristlaste jaoks.

Niisuguste tunnustega armuvahendid seadis kirikule Jeesus ise. Oma ligiolu sellisele kujule rajas ta meie õndsuskindluse.

Sellisteks faktideks on näiteks uuestisünnihetk ristimises, pattude andekssaamine pihtis, osadus Jeesusega armulauas. Need on tõsiasjad, mis ei peitu üksnes minu isiku varjatuses vaid puudutavad mind Jeesuse maailma tuleku ja maailmas oleku reaalsuses, nähtavuses, objektiivsuses.

Kogu usuelu seisnebki õieti Jumala nähtamatu maailma nähtavaks tegemises (vt Mt 5,16; 26,26 jj). See sai alguse Jeesuse inimesekssaamises, meile aga edastavad seda usu imeväärset sündmust – Jumala tõotusekohast, nähtavat ligitulekut – Jeesuse seatud armuvahendid. Neid vastu võtta tähendab vastu võtta Jeesust. Nendest loobuja loobub ka temast. Näiteks: pöördunu, kes pole ristitud ja kellel puudub ka soov ristitud saada on sama pääsmatu nagu iga teinegi maailmalaps, hoolimata sellest, milline on tema sisemonoloog, saavutatud enesekindlus, läbielamus või rõõm. Evangeeliumi sõna on võinud äratada temas mõned paremad mõtted, päästmiseks on vaja aga vastu võtta ristimine uue lepingu pitserina, mis kinnitab meile Jeesuse ristisurmas kätte võidetud usuõiguse, ilma selleta pole meie usul vaimulikku väge. Päästab päästerõngas, mitte mõtlemine temale, usk temasse. Täpsemalt: usk ilmneb tema kasutamises. Ilma selleta pole me ka tõeliselt pöördunud.

Hästi illustreerib seda Etioopia kojaülema lugu. Kojaülem küll uskus, aga sellest polnud küllalt. Ta käskis tõlla peatada ja lasi end ristida (Ap 8). Tähendab: usk sisaldab endas osalemist armuvahendist.

Hingevaenlane petab meid sageli väites, et Jumal ei vajavat “väliseid tseremooniaid”, vaid “üksnes usku”. Ei süveneta enam küsima, mida tähendab usk. Mida tähendavad Pühakirja sõnad: “Ka kurjad vaimud usuvad – ja värisevad” (Jk 2,19). s.t. ei saa “usu läbi” õndsaks.

Esmajoones tähendab elav usk selle uskumist, mida Kristus on käskinud teha, et saaksin päästetud. Selles mõttes on usk seal, kus Sõna kuulmine = sõnakuulmine. Nelipühil ärganutele on see põhiküsimus (Ap 2,37). Muidugi pole Jeesuse poolt seatud sakramentaalsed talitused ainsad, küll aga esmased usuteod, milleta usk on surnud (Jk 2,17).

Nõnda pole usk ainult mingi spirituaalne nähe. Me ei ela ainult vaimus või hinges, vaid ka ihus. Et tervikuna kuuluda Issandale, vajame osadust temaga ihule kogetaval kujul. Meidki lunastas ta omas ihus ja käskis meid olla tema ihu liikmed. Jumala objektiivsed tõsiasjad võimaldavad seda.

Nende läbi uuendab ja pühitseb Jumal ka minu hinge ja vaimu, teeb mu sobivaks Püha Vaimu tööle ja kõlbulikuks Jumala Riigile (Hb 10,19 jj). Need on nagu linnusesse viiva vaitee vaiad kõikuva ja kaduva elu soos, et nendele toetudes jõuaksin igavesse Jeruusalemma.

Tänu Jeesus, 
 et Sa pole jätnud mind 
 mu südame suletud aeda, kahtluste Ketsemani. 
 Et jätsid mulle fakte, 
 oma jälgi. 
 Jälgi, milles sammub Su noorte sõdijate vägi 
 nagu kaste koidu üsast, Su võitlev kirik.

Kas võtan neid vastu kui Sind ennast? 
 Kas igatsen võimalikult sageli osaleda neist? 
 Kas saavad nad suurimaks elamuseks minu elus?
 Või kurvastan Sind, 
 kummardumata neisse, 
 mõistmata Sinu saladust ja ligiolu neis, 
 halvustades ja hüljates neid 
 ja hüljates nõnda Su tõotused?

Kingi mulle usku, Jeesus. 
 Järgivat usku, teotsevat usku, 
 Sinu tegudest toituvat usku! 
 Kui minu liha lõpeb ja mu süda ka 
 oled Sina mu südame kalju ja mu osa igavesti!