Väljavõte tundmatu autori raamatust “Teekond allikale” (Eesti Vaimulik Raamat A.D. 1989)

“Teenimine Jumala altari juures”

Mis on liturgia? Kreeka sõna “leiturgia” tähendab “teenimist” ja kasutatakse UT-s nii seal, kus Jumal teenib inimest (Hb 8,2; 1,14) kui ka seal, kus inimene teenib Jumalat (Rm 13,6; 15,16).

Uskliku elu peab olema Jumala teenimine. Selles mõttes ei või keegi jumalateenistusel anda midagi ainumaksvat ja nii, nagu Jumala ära ostnult, elada argielus paganana.

See, mis meid kohustab osa võtma jumalateenistustest ja teeb nad igatsetavaks, on üheltpoolt vajadus ühiseks tunnistuse, tänu ja palveohvri toomiseks Jumalale tema rahvana, Kristuse ihu osadusena (Ps 25,18; 27,6). Teiselt poolt aga veel enam see, et jumalateenistusel teenib Jumal ise erilisel viisil oma rahvast.

Need kaks poolt väljenduvad kirikus ka vaimuliku tegevuses: seistes näoga altari suunas, on õpetajal preesterlik ülesanne esindada Jumala ees kogudust. Näoga rahva poole pöördudes on tal aga prohvetlik ülesanne esindada Jumalat.

Jumala kaastegevat osa armulauas puudutas teataval määral juba arutlus armulauast. Armulaua seadmine Jeesuse poolt seadis sisuliselt sisse ka kristliku jumalateenistuse (mida Lääne kirikus nimetatakse missaks). Armulauale on suunatud kõik jumalateenistuse osad nagu kogu kirikuhoone altarile. Neid osi on ajaloos olnud kord rohkem, kord vähem, aga alati on nad vaimulikeks trepiastmeteks Issanda “ülemisse tuppa” (Lk 22,12). Seal on Jeesus ise ihus ja veres omasid teenimas kui Ülempreester.

Jumalateenistusel on Issand ligi samuti omas Sõnas ja Vaimus. Ka koguduse palve, usutunnistus või laul ei ole lihtsalt inimesepoolne tegevus, vaid Issanda tegevus omas ihus – usku kinkiv tegevus.

Selline Issanda ligiolu ühendab meid jumalateenistusel taevase koguduse ja Jeruusalemmaga, nii et ka ingliväe hulgad sellest teenivate vaimudena osa võtavad (Hb 10,19; 19,22 jj.; Mt 4,11). Idakirik kasutabki nimetust “inglite liturgia”.

Kristlik jumalateenistus rajaneb taevasele algkujule, on selle peegeldus. Ilmutuse raamatu 4. ja 5. peatükk räägib sellest kui katkematust taevasest jumalateenistusest, mille keskkohas seisab Tall. Tallele on määraud inglite, kiriku (24 kuningliku preesterkonna esindajat) ja kõigi loodu kogu liturgia. Nii kaovad armulauaga jumalateenistuses ajalikud piirid ja usklikud saavad ettehaaravalt osa taastuleva Kristuse “Talle pulma õhtusöömaajast” (Ilm 19,9)

Jumalateenistuse liturgiline ülesehitus rajanebki sellel varakiriku tunnetusel, mis läheb tagasi apostlite ja Jeesuse endani, tema korraldava sõnani. Seetõttu on iga osa liturgias vastavuses ka inimese vaimuliku ülesehituse ja vajadusega, seisundiga Jumala ees, viies meid usus edasi Jumala varjatud saladuste poole (Ef 3,9; Kl 2,2; 4,3). Vaimus Jumalat teenivat kristlast haarab see jumaliku elu kehastusena endaga kaasa, ülendab, pühitseb ja juhib täiuslikkusele. Nii on liturgia õnnistusrikas ka sel korral, kui armulaud ise mõnel põhjusel ära jääb või sellest osa ei võeta.

Lahkuskude poolt kohtab liturgia sageli mittemõistmist ja halvakspanu. Ühelt poolt põhjustab seda lihtsalt teadmatus, teiselt poolt aga hingevaenlase poolt kinni kaetud süda, hingeline kristlus, mis tahaks soojendada end vaid inimliku tegevuse ja kõnelemise tundeid kütvas tules. Kindlasti on vahel vaja ka sellist piimatoitu, seltskondlikke õhtuid, äratuskoosolekuid, piiblitunde. Kõik need ei saa aga asendada ristikoguduse jumalateenistust kui vaimulikult täisealiste ja täisõiguslike kristlaste osa. Usuõppijad ja usus nõrgad peaksid eelnevalt käima pigem leeris, piiblitundides ja hingehoidlikul vestlusel oma hingekarjase juures kui pahandada: see ei anna mulle midagi! Ei saagi anda – nagu raamat kirjaoskamatule. Usurahvast on läbi ajaloo toitnud aga just see. 

Mitmed lahkkoguduste liikmed, jäädes nälga “koosolekutel” käies ja leides pöördumises osaduse kirikuga, tunnistavad, et nad hämmastusega kogesid, kui suur õieti on vahe! Liturgias jätkub Püha Vaimu töö ühtse nelipühiliku kiriku ehitusel. Ja mida enam inimene sellega liitub, seda enam saab ka ta ise Püha Vaimu templiks. Vaimu tuuled ja vaimustused mõnel koosolekul on tihti hoopis maist päritolu.

Kas aga ei räägi selle vastu väide, vabakoguduslik kogudusekorraldus ja koosolekuvorm vastavat nn. algkoguduse mudelile? See olevat olnud lihtne, demokraatlik, harismaatiline. Tegelikult peidetakse nende ilusate mõistete taha praegusaegset pealiskaudsust ja usuelu lihtsustamist. Ajalooline uurimistöö on näidanud, et niisugust “algkogudust” pole kunagi olnud. Selleks võib häda korral pidada esimest, korraldamata ajajärku usuletulnute elus, kasvõi nelipühipäeva ennast. Aga see ei ole enam auks, vaid häbiks, kui jäädakse sinna püsima.

Apostlid asusid kohe tööle Jeesuse õpetuse vaimus, seades diakone ja piiskoppe (näit. Paulus) ja korraldades jumalateenistust. Harismaatilisele elule andis see otstarbeka, ülesehitava suuna, mis jätkub tänaseni igas kirikus.

Tõsi. Varase jumalateenistuse liturgia eitajaid abistas pikka aega seal kehtinud nn. arkaandistsipliin. See seisnes selles, et õhtusöömaaja püha tegevust varjati maailma silmade eest (nagu Jeesuski pidas seda jüngritega varjatult), et seda ei profaneeritaks. Sellepärast on olemas ka väga vähe liturgia varaseid kirjapanekuid või esinevad nad peidetud kujul.

Uuem piibliuurimine on aga teinud kindlaks, et tegelikult leidub ja kasutatakse ka UT-s juba hulgaliselt liturgilist ainet või vihjatakse sellele (Hb 10,19 jj.). Ka õhtusöömaaja seadmissõnad pole ainult ajaloolised ürikud, vaid liturgilised tekstid (1 Kr 11,23 jj.). Nendeks on ka Meie Isa palve, paljud usutunnistuslikud osad (1 Kr 15,3-5), palve-, tänu- ja õnnistamisvormelid (Ilm 4,8; 19,1; 1 Kr 4,6) jne. Seetõttu tuleb neid ja nende kohta jumalateenistusel ka vastavalt mõista ja hinnata.

Kuna liturgias kehastus evangeeliumi tuum, tõusis liturgia paljude vaimulike koosviibimiste keskel kiirelt aukohale, minetades ka oma varjatuse. 2. sajand annab selle kohta juba küllaldaselt materjali.

Tõde ei saa olla teistsugune. Võimatu on kujutleda kogudusele Jumala poolt kingitud maailmavõitva usu eluvorme sellisena, mis vaevalt saja aasta pärast jõuetuina oleks kadunud – nagu arvavad sektid – ja asendunud kirikliku korra ja liturgiaga. Just viimases avaldus ja teostus õieti see, mida Jeesus oli õpetanud.

Kultuuri- ja usuteadlane Ch. Dawson näitab, kuivõrd hariv ja kasvatav mõju on liturgial olnud ajaloos. Ta ütleb: “Kreeka-Rooma kultuuri languse ja rahvaste rändamise tormides muutus liturgia kõikide rahvaste keskmeks. Kui palju ka kaduma läks, kui sünged ka Õhtumaa kultuuri väljavaated olid, liturgia püha kord jäi puutumatuks, temas omas kogu kristlus, nii Rooma, Bütsantsi kui barbarite usuelu oma sisemise ühtluse. Liturgia oli vahendiks, mille kaudu paganate ja barbarite vaim uuele elutunnetusele häälestati”.

On imetlusväärne, et liturgia oma põhialustes on ulatunud üle sajandite ja teostub ka meie juures. Veel enam, et meiegi tohime sellest osa saada, olla tõstetud temas taevase jumalateenistuse kaasosaliseks. Tänu selle eest, Jeesus.

Kuna pühapäev on Uue Lepingu hingamispäev ja seda on kästud pühitseda – s.t. pühendada täielikult Jumalale, siis ei tohiks tõeline kristlane ilma Jumala ees maksva põhjuseta puududa ka kiriku pühapäevaselt jumalateenistuselt.

Ma tohin tulla Sinu ette, Jeesus, 
nüüd ja edaspidi, päeval ja öösel, 
kui vaid avan oma südame, et paluda Su abi. 
Kuid mu päevade kuluvas kees 
särab Sinu ülestõusmispäev kuldse pärlina, 
muutes väärtuslikuks kogu ahela. 
See on uue lepingu sabat, loomise täius, 
Jumala riigi, rahu ja elu märk oma rahvale.

Kas olen ma tol päeval selles, mis on Isa päralt? 
Kas pühitsen pühapäeva koos Sinu rahvaga? 
Kas püüan kaasa elada seda püha teenistust? 
Kas õpin süvenedes tundma selle võõraid osi 
või kuulutan nad tarbetuks? 
Kas on mul tuua siin ka Sulle 
oma palveohver, laul ja tänu, lapsemeelne usk? 
Või ootan ainult Sinu välispidist imet?

Ma tean, vaid kaasa teenides mind kannab 
Sinu teenimise taevast avav arm. 
Sinu altarite juures leiab rahu süda, 
Sinu õuesid ihaldab mu hing. Sest üks päev Sinu õuedes on parem 
kui muid tuhat.