Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks
ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.

Usutunnistused on võrdlemisi lühikesed. Sinna ei mahu pooltki maailma. On veel palju tähtsaid asju, mida seal ei nimetata. Seal ei räägita meeleparandusest ega kümnest käsust, ei leeriskäimisest, ei ligimesearmastusest ega veel tuhendest muust asjast, mis loomuldasa kristliku elu juurde kuuluvad. Seal nimetatakse üksnes neid asju, mis on kõige möödapääsmatumad ristiusu ja inimese õndsakssaamise juures. Asju, milleta ei saa olla kristlane. Ristimine on niivõrd oluline asi, et seda peab usutunnistuses nimetama.

Ristimine seisab usutunnistuses just seal, kus ta seisab: pärast Püha Vaimu ja Kiriku nimetamist. Seal on tema õige koht, sest ristimine on Püha Vaimu töö, mida ta Kiriku kaudu teostab. Ristimine tuleb Kiriku kaudu ja Kirik omakorda sünnib ristimisveest: kui poleks ristitud kristlasi, poleks ka Kirikut.

Mida usutunnistus ristimise kohta ütleb?

Ühtainust ristimist

Ristimine on üks, sest seda tehakse üksainus kord. Rohkem pole vaja ega tohigi. Kui sind on ristitud, siis sa oled ristitud. Sa ei saa rohkem ristituks siis, kui laseksid end kasvõi iga päev kolm korda ristida. Samamoodi nagu inimliku sündimisega: kui sa kord oled siia ilma sündinud, siis sellest ühest korrast piisab, et olla sündinud inimene. Kordamine ei lisaks midagi ja oleks ilmselt väga traumeeriv kõigile asjaosalistele.

Ristimine on sakrament: toiming, mis sümboliseerib midagi endast kõrgemat, ja samas saadab ka päriselt korda seda, mida ta sümboliseerib.

Üks asi, mida ristimine sümboliseerib, on surm ja surnuist üles tõusmine. Kirikutes, kus ristimist toimetatakse kogu keha veealla vajutamisega, tuleb see sümbol paremini esile. 

“Kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse. Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus,” tõdeb püha Paulus oma kirjas roomlastele (Rm 6:3-4).

Kui meid ristitakse, saame me osa sellest, mida Kristus meie heaks on teinud oma surma ja ülestõusmisega. Me sureme koos temaga oma pärispatuse loomuse poolest, ja meid sünnitatakse uuesti veest ja Pühast Vaimust (Jh 3). See on Jumala tegu ja kui see on tehtud, siis on see tehtud. Seepärast on ristimine üksainus.

Ristimine on üksainus ka selle poolest, et kõiki kristlasi ühendab seesama ristimine. Ükskõik, kui erinevad on meie kombetalitused ning isegi usulised arusaamad ühes või teises küsimuses, kui meid ristitakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse, oleme me sellesama akti läbi sünnitatud ühe Isa lasteks ja saanud seeläbi ka üksteisele vendadeks ja õdedeks. Ühe pere lapsed võivad vahel küll üksteisest päris erinevad olla ja mõnikord üksteise peale mossitadagi, aga nad on ikkagi ühe pere lapsed. Seda ei saa enam muuta.

See on hästi oluline, mida ma mõni hetk tagasi ütlesin: et ristitakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Võidakse ristida ka Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel ja seegi on kehtiv. Õigeusklikud teevad nõnda, et ütlevad ristitavat kolm korda vette kastes: “Jumala sulane (või Jumala ümmardaja) see-ja-see ristitakse Isa nimel, aamen, ja Poja nimel, aamen, ja Püha Vaimu nimel, aamen.” Seegi on kehtiv ristimine.

Vahel pole vaimulikku käepärast ja ristimata lapsuke või usuõppija on surmaohus. Siis võib teda ristida ka n-ö ilmik. Ta ei pruugi olla suur teoloog ega osata selgitada, mida kõike head ristimine korda saadab, ent kui ta ristimisel tarvitab puhast vett, ristides Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse ning seda tehes teeb oma parima äratundmise kohaselt seda, mida Kirik ristides teeb, siis on see ristimine kehtiv.

Mõnikord ristivad ka inimesed, kes päris hästi ei saa aru, mida nad teevad, kuid ka mitte seda, kuidas tuleks teha. Mõned on väga innukad ja leiutavad ristimisvormelisse ise mingeid sõnu juurde või asendavad, et kõlaks kuidagi põnevamalt. Sel juhul võib tekkida olukord, kus säärane ristimine kas tõenäoliselt või päris kindlasti ei ole kehtiv, päästev, kristlik ristimine.

Näiteks vist Ameerikamaal oli mõni aeg tagasi niisugune lugu, kus selgus, et üks innukas hipiajastu-vaimus diakon oli oma koguduses palju aastaid ristimisel kasutanud meie-vormi: “Meie ristime sind jne”. Noh, et meie, see kogudus ja kogukond siin, ristime sind. Kuid see ei ole õige! Ristib Jumal oma Kiriku kaudu. Kui ristija lausub: “Mina ristin sind,” siis ütleb Jumal ise seda tema suu läbi. Täpselt samamoodi nagu lausub Kristus oma pühitsetud preestri või diakoni suu läbi armulaua pühitsemisel: “See on minu ihu.”

Seal Ameerikamaal väljendas too meie-vormi kasutamine vildakat arusaama sellest, mis ristimisel toimub. Tähendab: ristija mitte ainult ei väljendunud erinevalt kristlikust traditsioonist, vaid ta ilmselt ka ei kavatsenud teha seda, mida Kirik ristides teeb. Küll ilmselt head soovides ja enda meelest ilusat kogukondlikku vastuvõturiitust toimetades tegi hoopis inimestele kurja, sest nood jäid ju ristimata. Eriti kurioosne olukord võrsus sellest, et üks tema poolt lapsena ristimata jäänud poisslaps läks suureks sirgudes preestriseminari, sai vaimulikuks ja läkitati kogudust teenima. Ja siis ühel päeval sai ta äkitselt teada, et ta polegi ristitud. Aga ristimata inimene ei saa ju kehtivalt vastu võtta ka ühtegi muud sakramenti, kuna kõik muud sakramendid eeldavad kristlaseks olemist. Järelikult polnud ta ka päriselt preester ning kehtetud olid ka tema poolt toimetatud pihi- ja armulauatalitused. Paras jama!

Võidakse ju mõelda, et milleks seda kõike nii täht-tähelt võtta. Et saaks ju silma kinni pigistada ja öelda, et heakene küll, läks veidi viltu, aga mis seal siis ikka. Tuleme ikka vastu ja oleme lahked.

Kuid siin ei ole küsimus ju lahke või kuri olemises, vaid selles, et Jumal päriselt töötab ja päästab hingi sakramentide kaudu. Nagu Martin Luther armastas rõhutada: kui Kristus on mulle öelnud: “Mina ristin sind,” siis see on kindel asi, mille peale ma saan loota, ükskõik, millised on parasjagu minu enda tunded või kahtlused. 

Kui sakramendi kehtivus sõltuks sellest, et mingi hulk inimesi otsustab olla lahked ja nende kehtivust tunnistada, siis poleks neist küll vähimatki tolku. Siis oleks tegemist mingi inimliku asjaga – aga üksnes inimlikud asjad ei jõua maisest madalusest kuigi palju kõrgemale. Jumal on aga kinkinud meile taevased annid, mille kaudu tema pääste meile kingitakse meie enda tublidusest või nõtrusest sõltumata.

Seepärast on Kirikus tavaks, et kui mõne inimese ristimise osas valitseb kahtlus, siis toimetatakse nn tingristimine. Siis lausub vaimulik ristitavat vee alla kastes või talle vett peale valades: “Kui sa pole ristitud, siis ristin mina sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” Teisisõnu: “Kui sa juba oled ristitud, siis ma igaks juhuks valan sulle vett peale, aga kui sa ei ole ristitud, siis nüüd ma ristin sind.” Et asi oleks ikka kindel – sest siin on ju mängus rohkem kui elu ja surma küsimus.

Pattude andeksandmiseks

Teine sümbol, mis ristimises kätkeb – ja mida ristimine korda saadab – on puhastumine. Puhtaks pesemine. Seda väljendab paremini niisugune ristimise vorm, nagu Eestimaa luterlikes kirikutes enamasti tavaks, kus ristitavale kolm peotäit vett pähe valatakse.

Me ütleme usutunnistuses, et tunnistame “ühtainust ristimist pattude andeks-andmiseks.” Patt on kole asi. Pärispatt – see meie esimeste esivanemate langemisest tänini päranduv patuseisund – lahutab meid Jumalast ja tema ilust. Ristimisvesi uhab selle minema. Ristimisvesi voolab meile Kolgatal ristilöödud Kristuse küljest, kuhu rooma sõdur Suurel Reedel piigiga torkas: “ning kohe voolas välja verd ja vett” (Jh 19:34).

Piibli viimases raamatus, Johannese Ilmutuseraamatus, vahendab püha Johannes oma nägemust: 

“Suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. /…/ Ja üks vanematest kõneles ja ütles mulle: „Need seal valgetes rüüdes – kes nad on ja kust nad tulid?” Ma vastasin talle: „Mu isand, sina tead.” Ning tema ütles mulle: „Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. Sellepärast nad on Jumala trooni ees ning on teenimas teda ööd ja päevad tema templis. See, kes istub troonil, laotab oma telgi nende üle. Neile ei tule iial enam nälga ega iial enam janu, ka ei lange nende peale päikest ega mingit lõõska, sest Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile; ning Jumal pühib ära iga pisara nende silmist.” (Ilm 7:9, 13-17)

Jeesus Kristus on see Jumala Tall, kelle veri peseb maha nende patud, kes pühas ristimises uuesti sünnitatakse ja usus tema külge liidetakse.

Kui meil õnnestub kohe pärast ristimist surra, pole meie õndsakssaamises kahtlustki, sest meie südametunnistus Jumala ees on laitmatult puhas. Vaadates meid, näeb taevane Kohtunik oma armsa Poja täiuslikku kuulekust ja ennastohverdavat armastust.

Mis saab aga siis, kui me miskipärast veel mõneks ajaks ellu jääme ka pärast ristimist? Siis tuleb elada selle olemuse vääriliselt, mis meile ristimises osaks on saanud. Tuleb elada teadmisega, et me oleme saanud osaks Kristuse ihust. Oleme saanud endale Jumala lapse identiteedi. Oleme saanud prohveti-, preestri- ja kuningaameti. Me ei ole nüüd enam need, kes olime enne ristimist. 

Apostel Johannes kirjutab:

“Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi. Maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on. Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas.” (1Jh 3:1-3)

Püha Paulus lisab kirjas filiplastele:

“Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata, et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast.” (Fl 2:14-16a)

Kristlaseks olemine on väga praktiline asi. Kui see ei mõjuta seda, kuidas me mõtleme, kõneleme ja elame, siis oleme küll ilmaaegu ristimise sakramendi vastu võtnud ja on väga suur oht, et meie hinge viimne ots on hullemgi kui neil, kes seda kallist andi pälvinud ei ole. Sest on üks asi olla ükskõiksed, teadmata midagi sellest, mille suhtes tuleks olla hoolas, ja hoopis hullem lugu see, kui oleme teadlikult hoolimatud selle aarde suhtes, mille kinkimine Jumalale nii kalliks maksma on läinud. Jumal on oma ainusündinud Poja ohvriks andnud, et meie võiksime saada tema lasteks! Mis saaks olla hirmsamat, kui hoolimatus selle suhtes!?

Nii on kristlase jaoks loomulik, et kogu elu on pühendatud Jumala teenistusse kõigis neis suurtes ja väikestes asjades, mida tema meile elus osaks laseb saada. “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik,” ütleb meile Issand (Mt 5:48) ega tee nalja.

Ja kui teinekord ka leiame, et meis ikkagi pole jõudu teha seda head, mida tahame, või et teeme kurja, mida me ei taha, “siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on lepitusohver meie pattude eest,” nagu püha Johannes kirjutab (1Jh 2:1b-2a).

Selleks on Kristus oma Kirikule andnud ka võtmete meelevalla, see tähendab pihi ehk meeleparanduse sakramendi, mida mõnikord nimetatakse ka lepituse sakramendiks. On ju inimestevahelisteski suhetes suur asi, kui teise vastu eksinu ei püüa teha nägu, et midagi pole olnud, vaid otsib lepitust – ja see, kelle vastu on eksitud, lausub talle siiralt: “Ma annan sulle andeks.” Nõndasamuti ka Jumala ja inimese suhtes: Kristus andis oma apostlitele voli tema nimel pattusid andeks anda või kinnitada. Ehk siis otsustusõiguse – aga ennekõike ikka selleks, et inimesed nende kaudu temalt andeks võiksid saada. Ja nii võib ka ristitud inimene, kui ta on teadlikult ja tõsises asjas patustanud, tulla Jumalaga lepitust otsima preestri või piiskopi juurde, kes apostellikus järjepidevuses sellesama meelevalla kandjaks on. Kui siis preester talle ütleb: “Mina annan sulle su patud andeks,” siis võib pihiline olla kindel, et need patud ongi andeks antud ning ristimisel omandatud puhas südametunnistus ja armuosadus Jumalaga on taas tema päralt.

See Jumala annina saadud puhas südametunnistus on see, mis annab meile julguse oodata surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Kui meil seda pole, siis peame kohtupäeva ning sellele järgnevat ootama hirmu ja õudusega, kui oleme aga Kristuse läbi Jumalaga lepitatud, siis on meil küll, mida igatseda ja oodata. Nagu ennist juba püha Johannese sõnu kuulsime:

Me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased.

Pisut hiljem ta julgustab:

“Ja nüüd, lapsed, püsige Kristuses, et kui tema saab avalikuks, oleks meil tema tulemisel julgus ja mitte häbi tema ees.” (1Jh 2:28)

Kiidetud olgu Jeesus Kristus igavesest ajast igavesti. Aamen.

<< Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 06 <<