Mõtisklusi kristliku usutunnistuse ainetel
Kohandusi õp Toomas Nigola poolt 2022. aasta suvel peetud järjejutlustest
Milleks mõtiskleda usutunnistuse tähenduste üle? Eks ikka selleks, et Jumalat paremini armastada. Ütleb ta ju ise evangeeliumis kõige tähtsama asja olevat selle: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega!” (Lk 10:27).
“Ja kogu oma mõistusega” – tähendab, ka aru ja arusaamine on mõeldud olema Jumala armastamise vahendid. Ristiusk ei ole ealeski mõeldud olema üksnes pime kuuletumine Allahi arusaamatule ja ettearvamatule tahtele nagu muhameedlaste kujutlusis või pelgalt magusate tundmuste asi nagu vahel mõnes vabakoguduses kohtab. Kuulekus, teod ja tunded käivad kahtlemata ristiusu juurde, kuid mitte ainult. Ka arutlemine ja arusaamine kuulub täieõiguslikuna sellesse ritta.
Jumal ei käsi meil kunagi teha midagi võimatut. Seega: kui meil on kästud Jumalat armastada kogu oma mõistusega, siis järelikult on seda ka võimalik teha – ja kui me seda teha ei püüa, oleme lati alt läbi jooksnud. See oleks küll piinlik.
Armastada Jumalat kogu oma mõistusega, eks see tähenda püüdu teda mõista, võimalikult hästi aru saada sellest, mida Jumal ise enda kohta on ilmutanud. Nõnda siis, kui tahame olla kristlased ehk need, kes Õnnistegija õpetust püüdlikult ellu katsuvad rakendada, peaksime püüdma ka selle poole, et usutunnistuse sõnad poleks pelgalt meie huulilt masinlikult korduvad vagad häälikud, vaid et me tõepoolest taipaksime, mida me ütleme ja miks. Mõistagi ei suuda me ühe suvega kogu tarkust endale haarata, kuid pisut algust saame siiski teha, mõningaile nüanssidele valgust heita ja ehk ka mõned teeotsad kätte leida, kust ise edasi avastada.
Niisiis …
Mina usun
Kui missal toimuvat tähele paneme, siis märkame, et jumalateenistusel on muist fraase ainsuse esimeses isikus ehk minavormis, muist jällegi mitmuse esimeses isikus ehk meie-vormis. “Ülendagem südamed” – “Meie ülendame südamed Issanda poole”. “Meie Isa, kes sa oled taevas…” “Issand, ma ei ole seda väärt, et sa tuled mu juurde …”
Missa on nagu kogu ristiuskki ühtaegu nii isiklik, kui ka kollektiivne nähtus. Kui oleme kristlased, siis oleme seda igaüks küll ise, aga samas ka kõik üheskoos, moodustades Kristuse ihu ja Jumala perekonna. Kristlaseks olemine ei ole kellegi era-asi, selline “Mina ja minu Jumal ja pole kellegi teise asi” tüüpi ettevõtmine. Ja samas ei ole piisav seegi, kui ollakse lihtsalt kristliku kultuuriruumi osaks. Isegi mitte see, kui ollakse kunagi ristitud ja võibolla leeriski käinud, aga edasi elatakse nagu paganad. “Mina ja minu Jumal” peab ikka ka olema.
Jumal on “meie Jumal” ses mõttes, et me igaüks oleme kutsutud õppima tundma ja armastama sedasama Jumalat, kes päriselt on ja kes on meie kõigi Looja ning taevane Isa. Meie asi pole teda endale välja mõelda, vaid teda tundma õppida sellena, kes ta tõeliselt on. Justnagu kaasinimestega: tutvuse alguses on teine inimene meile tõepoolest rohkem meie endi kujutlusvõime vili, kuid mida enam temaga tuttavaks saame, seda enam õpime teda taipama sellisena, nagu ta päriselt on. Jumalaga nõndasamuti: usutee alguses on okei omada üsna primitiivset ja vildakat kujutlust Jumala kohta, kui ainult ollakse valmis tutvust arendama ja mitte piirduma pinnapealse arusaamaga. See “meie Jumal” on nimelt samas ka “minu Jumal” ses mõttes, et igaüks meist on kutsutud omama temaga isiklikku suhtet. Maises perekonnaski on ju kõigil lastel seesama isa, aga igal lapsel on sellesama isaga ka oma isiklik suhe ja läbisaamine. Isa ju armastab mitte “oma lapsi” niisuguse abstraktse ühikuna, vaid kõiki lapsi ja igaüht isiklikult.
Kui loeme suurtel kirikupühadel Nikaia usutunnistust, ütleme meie vormis: “Meie usume”. Tavalistel pühapäevadel loeme apostellikku usutunnistust, mis on minavormis. Seda seepärast, et tema algupäraks on muistne ristimisriitus, kus iga ristitav kristliku usu isiklikult omaks pidi tunnistama.
Ses mõttes on siin analoog jumalateenistuse alguses oleva patutunnistusega, mis on samuti paratamatult mina-vormis, sest kui tunnistaksime pattu meie-vormis, satuksime võrdlemisi libedale teele, hakates eeldama, et teised peale meie on ka patustanud. Teiste inimeste pattude üle juurdlemine ei ole aga peaaegu kunagi hea mõte! Kui märkame, et meie ümber on palju patuseid, siis on see ilmselge märk sellest, et oleme jätnud iseenda vigade tundmaõppimise ja parandadapüüdmise hooletusse. Siis ütleb Issand ka meile: “Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas!” (Lk 6:42) Igaühel meist on oma rist kanda ja kui omaendagi võitlustega hakkama saame, on isegi hästi. Teiste üle kohtumõistmine jäägu Jumala hooleks.
Niisiis oleme usku tunnistades ühtaegu “mina” ja “meie” korraga. Peame vist ütlema nagu Tõnu Tepandi kord Loomeliitude pleenumil laulis:
“see mina siin
tähendab osakest rahvast
pisikest küll
kuid siiski osakest”.
See mina siin – ja see meie siin – on mõlemad ühtviisi olulised.
“Mina usun” tähendab muidugi ka seda, et me ei pääse niisama kergesti pakku nende usuartiklite eest, millest me veel päris hästi aru ei saa. Noh, näiteks et üks juut istub praegu taevas kogu Universumi Looja troonil ja muud sellesarnased asjad, millest meil järjejutluse järgnevates osades juttu peaks tulema.
Taas: iseäranis siis, kui oleme alles otsustanud hakata Jumalat ka kogu oma mõistusega armastama, on arvatavasti õige palju neid asju, mille kohta oleks palju mugavam öelda “meie usume”, kui et “mina usun”. See viimane, minavormis “usun” tähendab, et arusaamatuks jäävais asjus otsustame usaldada seda, et Kirik teab, mida ta on meile pärandanud ja küllap saame tasapisi ka ise aru, mis on mis ja miks on nii. Kui aga saame öelda “meie usume”, siis võime mõelda selle all ka umbes et “jah, no meie kristlastena usume, et see-või-see on nii-ja-nii, aga no mina isiklikult muidugi poleks selles niiväga veendunud…”.
Nii mugavaks Kirik meile seda asja siiski ei tee.
Jumalasse
Mis see siis on, mida ma usun ja mida me usume?
Kunagi, kui mu juuksed olid palju pikemad ja ma ise veel vähemalt veerand sajandi võrra noorem, arvasin ma, et kristlaste põhivärk on uskuda, et Jumal on olemas. No ja et kui suudad seda uskuda, siis oledki kristlane. Hiljem sain muidugi aru, et päris nii lihtsalt me ka ei pääse.
Uskuda seda, et Jumal on olemas, on õieti üsna mõistlik ja loogiline – ja seda võib teha ka hoopis ilma, et sellepärast veel kristlaseks peaks hakkama. Jeesus ütleb evangeeliumis, et kurjad vaimudki usuvad. Juudid ja muhameedlased ja Jehoova tunnistajad ja igasugu muud tegelased ka usuvad. Usuvad needki, kes ei huvitu Jumalast just palju, aga usuvad tema olemasolu samamoodi nagu me usume tohutut hulka muidki asju maailma kohta. Kes hakkab huvi tundma tunnetusteooria vastu – ehk küsimuse vastu, mida ja kuidas meil üleüldse teada on võimalik –, see avastab, et õieti on meil üsna vähe seda, mis ei põhineks ühel või teisel moel justnimelt usule.
Olen juba vihjanud, et kristlaseks olemise juurde kuulub isiklik suhe Jumalaga. Aga suhte puhul on vist küll vähe sellest, kui ma lihtsalt usun, et teine inimene on olemas.
On vist päris erinev asi öelda teisele: “Kuule, ma usun, et sa oled olemas,” või siis öelda “Tead, ma usun sinusse.” Just see viimane on, mida me ütleme Jumalale usutunnistuses. Mina usun ja meie usume Jumalasse.
Kellessegi uskumine on üsna erinev lihtsalt teatud faktide intellektuaalsest omaks võtmisest. Kellessegi uskuda tähendab teda usaldada ja temale loota ses asjas, milles temasse usutakse. See tähendab valmidust muutuda haavatavaks ning vähemalt inimestevahelistes suhetes ka võimalust petta saada. Aga ilma usalduseta on veel sandim elada.
Hästi lihtne näib olevat olla kõige ja kõigi suhtes nii skeptiline, et ükski süstal enam naha vahele ei lähe, nagu Andres Mähar kümmekond aastat tagasi Ühtse Eesti suurkogul oma surematus monoloogis sõnastas. Niisuguseid inimesi, kes üleoleva muigega kõiki laita mõistavad, ei ole maailmas vähe. Kuid tihti on ka nõnda, et kui neile öelda: “Hüva, sellest, et kõik teised on lollid, saime juba aru, aga seleta nüüd, mispoolest sina neist targem oled ehk mis on siis sinu n-ö positiivne programm,” siis head vastust ei tule.
Kui maailmas ringi vaadata ja piiluda näiteks kreeka keelt, milles on kirjutatud nii Uus Testament kui ka mitmed olulised vanakiriklikud usuvormelid, siis leiame sealt usu kohta käivat sõna pistis. Avastame, et see sõna on meil tänapäevani tarvitusel tegevuse kohta, mis tõesti ka väga otseselt seostub kellessegi uskumisega. Ega keegi ju ametnikule pistist andma ei hakkaks, kui ta sellesse ametnikku ei usuks, et too vastutasuks suudab midagi soovitut korda saata ja samas kogu asja saladuses hoida.
Nii et kui me ütleme endid uskuvat Jumalasse, siis me mitte üksnes ei konstanteeri tema olemasolu fakti, vaid väljendame oma otsust teda usaldada: usaldada seda, mida ta on teinud ja tõotanud ning seda, mida ta meile ütleb. Aga seda, mida ta meile ütleb, peame püüdma ka ellu viia, sest õige usaldus väljendub ju ikka tegudes.
“Proovi seda, see on nii hea,” ütleb mõnikord inimene teisele ja teine vastab: “Ma usun, et on.” Aga kui ta keeldub pakutavat jooki või sööki kasvõi veidigi maitsmast, siis on ikka raske uskuda, et ta päriselt ka usub. Kas pole nõnda ka selle usuga, mida me usutunnistuses väljendame: kui me tõesti ka päriselt usaldame Jumalat, siis peaks sellest järgnema, et me ka püüame tõesti elada nõnda, nagu Jumal oma sõnas meie elule kasutusjuhendi on andnud. Kogu selle radikaalsuses. Kuni selleni välja, et hakkamegi ükskord iga nädal puhkepäeva pidama, teiste vara himustamisest loobuma jne.
