Piibel on Jumala Sõna.

Siiski on elu kinnitanud reegli: Kes end veel kristlaseks nimetab ja püüab õigustada oma pattu, eksimusi, auahnust, teeb seda kõigepealt Piibliga. Kurat tunneb Piiblit paremini kui Vana Testamendi professor. Ta oskab seda suurepäraselt oma huvides seada ja seletada. Abiks tuleb siin tõsiasi, et ettevalmistuseta, usus nõrk inimene Pühakirja sügavustes enam ei orienteeru ning usub aupaklikult seda, kes räägib vaba ja veendunud häälega. Kui ta loobub kuulamast kiriku häält, on ta võidetav nagu juusteta Simson.

Taolisest lihtsast võttest pärinebki õigupoolest nõue toetuda “üksnes Pühakirjale” (sola Scriptura). Kirikule ei saavat mõistagi toetuda sellepärast, et kirik – iial mitte seletajad ise – olevat kohe peale apostleid muutunud Baabeliks. Rohkemat polevat Kristus suutnud. Alles nüüd olevat need või teised usukangelased talle appi tõtanud Jumalasõna langenud küünlajalga uuesti püsti tõstma.

Sellist mõtteviisi on levitatud vist küll selgest pahatahtlusest, vastu võetud aga kohtlases meeles. Või ka hoopis vastupidi.

Meiegi rahva keskel on leidunud ja leidub neid, kes ühtegi algkeelt tundmata 1739.a. puudulikust (pealegi kiriklikust!) Thor Helle piibli tõlkest on arvanud leidvat puhtamat tõde kui Piibli koostanud elavast kirikust endast. Vana reegli järgi, sõrm kirjakohal, on nopitud südamele armsaid kuldsalme, et neist sepitseda “tõelise piibliusu” tarvis talupoeglikult kohmakas kuldvõtmeke.

Antud juhul pole isetehtu aga kaugeltki hästi tehtud. Säärane võti ei sobi evangeeliumisse ega ava Jumalariigi ust. Küll mõne teise. Apostel Peetrus ütleb Pauluse kirjadest kõneldes, et seal räägitakse ka asjust, millest on raske aru saada, ning “mida õppimatud ja kinnitamatud nagu muidki kirju väänavad enestele hukatuseks” (2 Pt 3,16).

Võti ei keera sellepärast, et unustatud on mitmed olulised tõed. Nad on unustatud ühelt poolt teadmiste nappusest, teiselt poolt aga veel enam lahkmeelele omasest soovimatusest neid arvestada: seda, mis näitab minu vildakust, ärgu olgu olemaski. Puruks paiset näitav peegel!

Pean sellepärast suurima tõsidusega taasmeenutama ja endale vastama järgmised küsimused:

Kust tuli Piibel?

On Pühakiri olnud igavesti? Antud valmis kujul taevast? Kes pani kirja ta üksikud raamatud ja ühendas nad tervikuks?

Teame, et Vana Testament (s.t. Moosese raamatud, prohvetite kirjad, laulud ja ajaraamatud) oli juutide Pühakirjaks ka enne Jeesust. Selle koosseis oli aga vaieldav nii juutide endi kui ka esimeste sajandite kristlaste keskel. Veelgi keerukam ristiusu seisukohalt on aga Uue Testamendi kujunemislugu.

Nimekas teoloog P. Brunner kirjutab: “Me ei tohi unustada, et enam kui 150 aastat kirik elas, kuulutas ja ristis ning pidas Püha Õhtusöömaaega, enne kui talle kingiti uustestamentlike kirjade kaanon kui vahend apostliku meelevalla teostamiseks.”

Üksikuid evangeeliume ja apostlite kirju hakati kirikus koguma ja kaanoniks ühendama alles 2. sajandil. Need kogud erinesid kaua nii sisult kui mahult. Enam-vähem praegusele sarnanev UT kaanon oli Õhtumaal välja kujunenud umbes aastaks 400. Võitluses eksiõpetuste vastu fikseeriti see kindlamalt püha Augustinuse kaastegevusel Hippo (393) ja Kartaago (419) kirikukogudel. Endastmõistetavalt pidi see olema Jumala Sõna. Oli see ju kiriku elava kuulutuse ja pärimuse talletus.

Apostel Paulus kirjutab, et “kõik kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud” (2 Tm 3,16). Milline aga see “kõik kiri”millalgi on, mida ta sisaldab, selle jättis Jeesus Püha Vaimu poolt valgustatud kiriku otsustada. Seda eesõigust pole olnud ühelgi usulahul.

Ametlikult ja lõplikult kehtestati kogu Piiblikaanon (VT ja UT) Pühakirjana, s.t. vaieldamatu Jumala Sõnana alles 16. sajandil Tridenti kirikukogul. See sündis vastuseks reformatsiooni meeleoludele taunida ühesid või teisi osi Piibli traditsioonilises kaanonis.

Kas “üksnes Piibel” on teoloogiliselt õige?

Olles aus ajaloo tõe vastu on Piibel täiesti kiriku raamat. Eeldades aga, et kirik ja kirikukogud võisid (võivad) usutõdedes eksida, tähendab see, et ekslik võib olla ka “kõik kiri”, mille nad on kuulutanud Pühakirjaks!

Lahkuskudel tuleks teha vaid üks järeldus: see on võlts Jumalasõna! Halb puu ei saanud kanda head vilja (Mt 7,18). Õige peab olema hoopis see, mille “hoor” algkoguduse rohkest kirjavarast valikut tehes ära põlgas – apogrüüfsed evangeeliumid, pseudokirjad, kõik, mis on jäetud välja UT kaanonist.

Otsustada tuleb nimelt nii või siis teisiti: ka kirik ise on sama püha, tõelevastav ja vajalik. Need kaks olid ja peavad olema ühendatud. Praegu on lugu lihtsalt nii, et lahkusud on kirikust varastanud Piibli nagu lambipesast pirni ja püüavad sellega valgustada oma teed. See ei saa kuidagi olla “rõõmus sõnum”.

Kas “üksnes Piibel” on piibellik?

Piibel ise ei esita kusagil sellist nõuet. Vastupidi, kogu Piibli sõnum juhatab koguduse, kiriku juurde. Tema juhtimisele, karjastele ja korrale peame olema kuulekad (Hbr 13,17; 1 Pt 5,5 jne.). Tema eestpalved, usk ja õpetus kasvatavad ja pühitsevad meid mõistma Jumala tõelist tahet, tema Sõna. Koguduse elav kuulutus on, mis seob või päästab lahti (vt. Ap 2,42; Mt 16,19; Jh 20,23), tõendab ja tõlgendab (2 Pt 1,20). Ainult “Piibli usku“ Piibel ei tunne.

Siit tuleneb ka loogiline viga: “Sola scriptura” on usureegel, mis nõuab usu rajamist üksnes Piiblile. Kuna Piiblis sellist nõuet ei leidu – see on lihtsalt teatud traditsioon väljaspool Piiblit – tühistab ta iseenda. Keelab ta ju lähtuda millestki väljaspool Piiblit.

Kas “üksnes Piibel” on aus?

Need, kes end ühtviisi piibellikeks nimetavad, esindavad tihti lausa vastukäivaid usulisi arusaamu. Miks Püha Vaim neile ühist arusaamist ei juhata? Vastuse annab Piibel ise: sellepärast, et Püha Vaim on and kirikule ja juhatab kiriku poole, sellele aga pannakse vastu. Nii ei saa Püha Vaim anda ka ühist mõistmist selles, mis puudutab õndsuseks vajalikku.

Väljaspool kirikut jääb üle vaid üks argument: usaldada jäägitult iseennast ehk oma sõpru.

Ühes meie maal jooksnud ateistlikus filmikeses näidati meest, kes küsimusele, kas maailmas võib olla veel kedagi, kes Piiblist nii õigesti aru saab kui tema, vastas: “Ei, vaevalt!” Sellist äärmust väljendavad tavaliselt vaid vähesed. Pigem püütakse oma arusaamu kindlustada mõttekaaslusega.

Usulisi vaateid sisuliselt hinnates ilmneb, et tegelikult ei lähtuta kunagi üksnes Piiblist vaid juba olemasolevaist välistest eeldustest, teatud usuliikumise või seltskonna (baptismi, adventismi vms.) arusaamadest või huvidest, mis tahavad Piiblis näha just nimelt seda ja mitte teist. Väide “üksnes Piiblil” rajanevast usust osutub tulemusetuks iluraviks. Põhimõtteliselt ei ole võimalikki õpetus, mis piirduks üksnes teatud tekstiga. Teksti iga edasiantav tunnetus-, tõlgendus- ja rakendusviis muutub automaatselt pärimuseks, traditsiooniks, mis usu praktilise külje seisukohalt pole vähemtähtis. Usulahkudes on taoline traditsioon kujunenud paratamatult evangeelse pärimuse ja õpetusameti aseaineks. Seda olukorda iseloomustab kõnekäänd: sööb aga salgab.

Erandlikult otsekohene on ameeriklase Russell’i (+ 1916) asutatud “Tõsiste piibliuurijate rahvusvaheline liit”(jehovistid), kes märgib oma usualuse ära järgnevalt: “Ainsaks tõe ja õpetuse allikaks on Pühakiri, nii nagu Russell seda mõistab. Ainult tema kirjade kaudu viib tee Pühakirja õige mõistmiseni.”

Piibli erinevaid mõisteid erinevalt rõhutades ja ühendades on võimalik koostada (ja on ka koostatud) lõputu arv erinevaid ja vastandlikke “piibellikke” usuõpetusi. Aus piiblimõistmine pöördub teadlikult ainsa alternatiivi – kirikliku õpetusameti ja pärimuse poole, mis Kristuse ihu nähtava tunnusena kuulub kõigutamatult Püha Vaimu poolt valgustatud kirjaseletuse juurde.

Eelöeldu võiks kokku võtta lihtsaks reegliks: väide “üksnes Piiblil” põhinevast usust on 1) ebaajalooline (usu lähtepunktiks oli ja on kuulutav kirik), 2) ebateoloogiline (vaid heal puul võib olla hea vili), 3) ebapiibellik ja 4) ebaaus.

Väide piibellikust usust võib esimesel pilgul paista usaldustäratav kui austus Pühakirja vastu. Väljend iseenesest polegi väär. Väär on vaid tema kasutamisviis eksiõpetuste käes, kus ta sageli on muudetud hingevaenlase Trooja hobuseks.

Väljendit “piibellik usk” või “üksnes Piibel” võidakse kasutada ka kirikus ning Luther teeb seda sageli ja õigustatult. Siis antakse aga selgelt aru, et see ei saa iial märkida midagi muud kui koguduse usku, mis nii kirjapandud kui ka elava pärimusena ulatub õpetusameti kaudu meieni varakiriku alustelt (vt Concordia Epitome). Seda usku võib igaüks ise Piiblist leida. Järjest enam piiblilugejaid – ka vabakogudustesse kuulujaist – jõuavad selgusele selles tões ja liituvad õigeusu, katoliku või – mis meie oludes mõistetavam – luterliku kirikuga. See on Jumala Sõna enda töö, mis ei tule tühjalt tagasi.

Tänu Jeesus, et Sa ei asutanud 
 minu päästmiseks nelipühipäeval 
 mitte piibliseltsi, vaid kiriku. 
 Mitte piibliuurijate vaidlevat ringi, 
 vaid oma Vaimuga võitud ameti. 
 Sa ei asutanud kirikut, 
 mis ühepäevaliblikana oleks surnud 
 sünnitanult Piibli, 
 valanult oma tõe ümber paberisse, 
 trükivärvi, tinasse. 
 Sa ei käskinud apostleil isegi mitte kirjutada, 
 vaid ristida ja õpetada kuni maailma otsani. 
 Sa usaldasid oma rahvast, 
 töötegijaid oma viinamäel. 
 Luba minulgi usaldada seda tööd, Sinu kirikut.

Kas olen ma harduses tõstnud Piibli ja tundnud 
 neid koguvaid, ühendavaid käsi? 
 Apostlite, piiskoppide, kirikukogude käsi? 
 Või tunnen vaid enda käsi, sõrmega lappuvaid, 
 sõeluvaid käsi? 
 Kas ammutan tänus siit kiriku 
 emalikku tarkust? 
 Või arvan end rohkemat mõistvat 
 Su varjatud Sõnast, mu Jeesus? 
 Leian munana end, kes õpetab kana?

Mis juhtub, kui Piibel lahutatakse kirikust?

M. Lutheri piltliku väljenduse kohaselt on kirik “suumaja”, mitte “sulemaja”. Pühakirja järgi ei ole Jumal “neil viimseil päevil rääkinud” mitte kirjasõna vaid “Poja kaudu, kelle ta on pannud kõikide asjade pärijaks” (Hbr 1,2) ja oma “koguduse peaks” (Kl 1,18).

Lahkuskudes rõhuasetus muutub. Sellest annab ligikaudset tunnistust B. Grahami väide: “Jumal laskis Piibli kirjutada selleks, et ilmutada inimestele nende päästmiseks mõeldud Jumala kava… nagu konstitutsioon on maapealne kõrgeim seadus, on Piibel Jumala kõrgeim seadus” (“Rahu Jumalaga”).

Raamat, kuigi Jumala enda Sõna, on seatud Jumala Poja aujärjele. See tähendaks ka, et esimeste sajandite usklikel, kellel polnud veel kristlikku Piiblit ega saanud seega olla “Piibli põhjale” rajatud usku, polnud ka Jumala kõrgeimat seadust?

Õnneks rajaneb selline järeldusekslikul väitel. Varakristlaste esimeses armastuses põlevad südamed tohivad meile olla vaid eeskujuks. Neile, nagu igale kristlasele tänapäeval, oli Jumala kõrgeimaks seaduseks Kristuse kirik, milles Issand kui pea kogu ihu suhtes oma tahet ilmutas (ka hiljem selle osana koostatud Piibli läbi). Vaid niisuguses seoses võime õigesti mõista ka Piibli sõnumit.

Tänapäeva evangeelne teoloogia rõhutab taas tõsiasja, et Pühakiri on osa apostellikust traditsioonist, mida vahendab kirik. Kes seda ei mõista, see kaotab tõe.

“Paberist paavst”, nagu Piiblit tema kõikvõimalike asjade meelevaldse tõestamise ja temale allutamise puhul õigustatult on nimetatud, kaotab lugeja jaoks oma jumalikud lätted ja seosed. Kui mõne üksiku kirjakoha üle vabakogudustes peetud jutlus võib olla ka särav, õige ja asjakohane, siis tervikus ei moodusta ta ometi õiget, kavandatud pilti, vaid on nagu kild segiaetud mosaiigil.

Just sellised inimesed, kes ennast silmakirjalikult kuulutavad Piibli üle seisvaiks, on heitnud ta seda madalamale enda alla ning lahkavad, sõeluvad ja painutavad teda tõeliste peremeestena, kujutades endast elevanti portselanikaupluses.

Ilmekaks näiteks on siin jehovistid, kes eitavad nii Jeesuse jumalikkust kui ka Jumala Kolmainsust. Nende meelest on tegu vaid kiriku traditsiooniga, mida ei tule ega tohi arvestada. Kolmainsuse mõistegi puudub ju Piiblis.

Baptistid jällegi on loobunud laste ristimisest, kuna Piiblis pole eraldi kästud ristida lapsi, vaid lihtsalt inimesi. Et sellega paralleelselt uuemal ajal last tõepoolest ei peeta inimeseks, näitab abordi õigustamine. Lapse tapmine pole inimese tapmine. Eeldus mõlemi teguviisi puhul on ühine: laps pole ju veel avaldanud isiklikku otsust sündida – olgu Taevariiki või taeva alla. Selline on ebakiriklikkuse kurb kokkuvõtt.

Nõnda on kirjad “väänatud endale hukatuseks”, nagu ütleb apostel Peetrus (2 Pt 3,166). ja veel üks oht: Kes petlikult peab end kristlaseks, piirdudes vaid Piibli uurimisega üksi või mõnes usurühmas, ja jätab kasutamata Püha Õhtusöömaaja ning kiriku teised armuvahendid, viibib ikka veel patuseisundis. Ta on ilma Jumala armust Issanda ihu põlgamise pärast.

Niisiis on vaimulikuks reegliks: Piibli lahutamine kirikust toob Piiblile kaasa tema alavääristamise (pieteedi kadumise tema lugemisel ja seletamisel), lahutajale endale aga tõetundmise ja armuolukorra kadumise.

Piibli koht ristiusus

Juba kirikuisad (näiteks Tertullianus) olid seisukohal, et vaid apostellikule pärimusele ja ametile toetuvas kirikus on võimalik Piiblit asjakohaselt seletada. Augustinus – sügavamaid usumehi ja suurimaid piiblitundjaid – selgitab: Piibli kanooniline tunnustus ei tulene temast endast, vaid sellest, et tema kirjad on apostellikud ning pärimuse kaudu tõestatud. Piibel ja kirik on talle üheväärsed tõe tunnistajad. Piiblit tuleb tõlgendada vastavalt usureeglile (regula fidei), mis väljendab kiriku dogmaatilist otsust; mingit “sola scriptura’t” Augustinus ei tunne.

Õige asendi puhul usuelus on Piibel kõige tihedamalt liidetud kogu kirikuloolise arusaama, oikumeeniliste kirikukogude otsuste, varakiriklike usutunnistuste ja kirikliku õpetusametiga. Sellepärast öeldakse ka luterliku kiriku usutunnistuskirja kokkuvõttes: “See on peajoontes meie õpetuse summa. Siin ei ole leida midagi, mis erineks Piiblist või katoliiksest kirikust või Rooma kirikust, nagu see nähtub kirikuisade kirjutistest” (Augsburgi usutunnistus XXI, punkt 2).

“Kirikuna me tunnistame”, ütles Soome kauaaegne peapiiskop dr. M. Simojoki EELK Usuteaduse Instituudis audoktori tiitli vastvõtmisel peetud loengus (1982), “et oleme osa ühest, pühast, üldisest ja apostellikust kirikust. Meie esindame traditsiooni, mis seob meid mineviku aegades kõigi nendega, kellel on sama jagamatu kristlaskonna ühine pärand. Ühtlasi liitume kaasajal kõigi nendega, kes tunnistavad Piibli ja kiriku ühise usutunnistuse järgi oma usku Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse. Kiriku traditsioon on meile, luterlastele, asendamatu.”

Ajalooliseks tõsiasjaks on, et Piibel on Jumala suur kink kirikule ja kiriku kaudu. Kirik tunnistab tema läbi ja tema kohta – et ta on tõde ja kuidas ta on tõde. Piibel omakorda aitab kirikul end kontrollida ja korrigeerida. Ta on nagu kompass kirikulaeval.

Jumala Sõnana on Piibel ka mulle hindamatu: ta paljastab mu patu ja vaimuliku pimeduse ning juhib mind kirikusse, kust ma, nagu laps emalt, tohin leida vaimulikku täispiima: Jumala Sõna valgustatud mõistmist. Nõnda saab Piibel mu igapäevaseks leivaks, mis toidab mu hinge, kasvatab mu usku ning annab vaimulikku väge. Sealt leian ma palju võtmeid, mis avavad mu mitmesuguste murede, probleemide ja küsimuste kinniseid uksi, et võiksin minna edasi Jumala tahtmise parema tundmise ja täitmise suunas, kogeda Ta ligidust.

Piibel annab minu kätte Jumala Sõna vaheda mõõga ka selleks, et kasutaksin seda evangeeliumi kuulutuse töös. See tungib inimese hinge enam kui ükski inimlik sõna, valmistab pinnast ja saab seemneks, mis kannab sajakordset vilja.

Anna andeks, Issand, 
 kui olen allutanud endale Su Püha Sõna. 
 Ma pole seda tahtnud. 
 Olen püüdnud tõde nagu liblikat, 
 tallates maha õitseva aasa. 
 Aga ma olen laps! Nüüd alles mõistan seda. 
 Laps mõttelt, laps toidult. 
 Luba mul olla laps ka Sinu jalge ees, 
 vastu võtta ja mõista Sõna koos Maarjaga, 
 koos kõigi nendega, kellele Sa andsid hea osa: 
 koguda ja kirja panna Piibel. 
 Kas avan ma Piibli ja tahan teda lugeda 
 selle suure jumalarahva pilguga, 
 kelle kätte Sa usaldasid oma Sõna 
 ja selle õpetamise ülla ameti? 
 Kas olen ebaselgeis asjus selgust tahtes 
 kasutanud õpetaja abi? 
 Või olen ennem usaldanud tuttavaid ja sõpru? 
 Kas olen tundnud kiusatust ja põhjusetut huvi 
 saada teada eriseisukohti, seda mida kuulutavad sektid? 
 Kas olen patustanud, süüdistades Piiblit, 
 kui kõik veel pole selge? 
 Kas loen ma Piiblit palves, alandlikul meelel? 
 Kas püüan oma elus teostada ta mõtteid, soovitusi? 
 Kas on Su Sõna, Issand, valguseks mu jalgteel 
 ka siis, kui mõistan: 
 palju temast mu eest jääb ikka varjatuks. 
 Just nõnda nähtavaks saab 
 Su igavese Sõna lõppematu rikkus!