On öeldud, et üks kõige üldisemaid ja raskemaid vastuväiteid ristiusule on n-ö kurjuse probleem, mida on klassikaliselt nimetatud ka teodiike probleemiks. Selles sisaldub mitu erinevat detailset küsimust, kuid kokkuvõtvalt võib öelda järgnevalt: ristiusk väidab, et Jumal on kõikvõimas, läbinisti hea ja kõiketeadja, ent siiski on maailmas väga palju kannatust ja kurjust. Paljud järeldavad sellest, et ristiusu arusaam Jumalast ei saa olla õige. Loogika selles vastuväites on, et kui Jumal on läbinisti hea, tahaks ta kindlasti võtta ära kannatuse ja kurjuse. Kui Jumal on kõigeteadja, on ta kindlasti teadlik ka kannatusest, mis on maailmas. Kui Jumal on kõikvõimas, on ta võimeline ära võtma maailma kannatuse. Ent ikkagi on maailm täis kurjust ja kannatusi. Järelikult Jumalat ei ole või on ristiusu arusaamine Jumalast vale. Teodiike probleem on eriti religioonifilosoofia ja apoloogia ehk ristiusu aruka kaitsmise ala. Sellest on kirjutatud palju ja see puudutab nii sügavalt inimelu, et sellele on alati mõeldud. Ka praegusel ajal peetakse teodiike probleemi aktuaalseks ja see on üks kristliku apoloogia kõige tähtsamatest osadest, millest viimasel ajal on kirjutanud näiteks Richard Swinburne, Alvin Plantinga ja William Lane Craig.
Kui uurime ristiusu Jumala ja maailma kannatuse kokkusobivust, on tähtis esmalt defineerida, milline on kristlik arusaam Jumalast. Ristiusu Jumal on meie universumi algpõhjus, universumi ja elu Looja ja n-ö ülim reaalsus. Olles kogu universumi Looja ja algpõhjus, on ta looduga võrreldes täiesti teistsugune ja kõige muu ülene. Sellepärast ei suudeta teda läbinisti uurida ega inimlikule mõistusele allutada. Siiski usume ristiusus, et meil on võimalik Jumalat tunda, kuna Jumal on liginenud meile, ilmutanud meile üht-teist endast ja isegi ilmutanud meile iseennast. Ristiusu Jumal on rääkiv Jumal ja me saame teda tundma õppida tema sõnas. Ennekõike ja kõige selgemini on Jumal ilmutanud ennast meile lihaks saanud Jumala Sõnas Jeesuses Naatsaretlases, kes on inimeseks saanud Jumal. Temast kuulutasid Vana Testamendi prohvetid ja õpetasid apostlid. Need prohvetlikud kirjutised ja apostlik õpetus on kokku pandud Piiblisse. Meile, kes me elame pärast seda aega, kui Jeesus Kristus kõndis maa peal, on kõige parem ja selgem Jumala sõna Piibel. See on kõige selgem ja usaldusväärsem allikas saamaks teada, kes on Jeesus Kristus ja mida ta õpetas. Sellepärast on kristlik arusaam Jumalast seotud oluliselt Piibliga ja sellega, kuidas kõikvõimas Jumal seal ennast ilmutab. Piibel õpetab ka, et Jumalat võib tundma õppida tema tegudes ehk looduses.1 Siiski on Jumala ilmutus looduses patusele inimesele nii ebaselge, et inimene ei saa loodusest leida armulist Jumalat. Ehkki sola scriptura on väga tähtis printsiip, on ajalugu näidanud, et lihtsalt mõistetult ei ole see piisav. Piibel on rikas ja mitmekülgne raamat ning paljud inimesed ja traditsioonid, kes tunnustavad paljusid põhimõtteid Piiblist, on jõudnud erinevate õpetusteni. Piibli tõlgendamises on tähtis alandlikkus, Piibli loomusest arusaamine ja rikas traditsioon, mida kahetuhande aastane kristlik kirik pakub.
Kurjuse probleemist mõtlemisel on olulised teemad Piibli teoloogiast: kes on inimene, milline on see maailm ja mis on Jumala roll selles. Piibli lähtepunkt on hea Jumal, kes loob ka maailma heaks. Jumala loodust on kõige tähtsam inimene, kelle Jumal lõi oma näo järgi. Inimene on seega erilises positsioonis Jumala looduses. Sellepärast on oluline, milline on inimese elu. See maailm, kus me nüüd elame, ei ole siiski selline maailm, nagu Jumal ta alguses lõi. Meie maailm on olulisest erinev sellepärast, et patt on seda vigastanud. Jumal lõi inimese vabaks, aga andis talle seaduse. Piibel räägib lugu, kus saatan mao kujul meelitab inimese vastu astuma Jumala sõnale ja inimene langeb pattu. Tagajärg on tohutu ja kogu maailm, inimene kaasa arvatud, langes patu meelevalla alla. Jumala heaks loodud maailm muutub oluliselt. Kannatusest saab selle maailma tunnusmärk. Piibli järgi tuleneb maailma kannatus ja kurjus inimesest ja personaalsest kurjast ehk saatanast. On tähtis tähele panna, et patt ja kannatus ei ole Jumala loodud. Jumal ei ole kurjuse allikas või põhjus. Jaakobuse kiri ütleb: ”Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi.”2 Kannatus ja patt on osa sellest maailmast, aga Jumal on selle kõige kohal. Kurjus ja miski muu ei saa juhtuda ilma Jumala loata.
Kurjuse probleem sisaldab mitut erinevat vaatenurka, aga need võib jämedalt jagada kahte gruppi: teodiike problemi loogiline pool ja isiklik pool. Mulle näib, et esimest on lihtsam lahendada kui teist. Teodiike loogilises probleemis väidetakse olevat loogilisest kokkusobimatu, et on olemas ristiusu kirjeldatud läbinisti hea Jumal ja et samal ajal on maailmas kannatust ning kurjust. Kui tehakse selline väide, peab seda õigeks tõendama. Esiteks näeme, et väited 1) on olemas hea Jumal. ja 2) maailmas on kannatust, ei ole tegelikult kokkusobimatud. Filosoofia ja teoloogia doktori William Lane Craigi järgi peaks väite esitaja näitama, et Jumalal ei saa olla moraalselt vastuvõetavad põhjust lasta kannatusel juhtuda maailmas. Selle näitamine oleks väga raske, isegi võimatu.3 Tuleme selle vastuväite juurde hiljem tagasi. Kurjuse probleemi isikliku poolt puudutavale küsimusele on raskem vastata, lõplikult vastata isegi võimatu. Miks mina pean kogema kannatusi? Miks on ligimese elu nii raske? Kas elu on elamist väärt, kui see sisaldab palju kannatust ja kurjust? Kus, Jumal, oled, kui mul on raske?
Kui inimene langes pattu, trotsis ta Jumalat, tahtis olla täiesti tema sarnane ning purustas inimese ja Jumala vahetu suhte. Selle järgnes, et inimene ei saanud enam elada Eedeni rohuaias, kus kõik oli olnud hästi. Inimene peab elama maailmas, kus töö on raske ja inimese osa on haigus ja surm. Piibli loo suur üllatus on, et Jumal ei hüljanud inimest, vaid tahtis käia inimese kõrval. Jumal ei hülga ka patust inimest, vaid tahab talle head ja kannab hoolt inimese eest. Jumalaga käimine ei tähenda kerget elu. Jumal ei otsusta inimeste elu üle, vaid inimene on vaba tegema head ja halba. Inimeste ajalugu ja sellest kõnelev Piibel räägib meile, mida inimene teeb oma vabadusega. Kurjus on suur inimeste keskel ja see põhjustab palju kannatust. Jumal kutsub inimest enda juurte, elama head elu ja olema püha nagu tema ise on. Jumal annab inimesele käske, mis räägivad, kuidas elada hästi. Kuigi Jumal on hea inimeste vastu, on inimene sügavalt paha ja patune ning mässab Jumala vastu. Jumal aga on ikkagi truu ja kannab hoolt inimese eest. Üks Piibli suur teema on, kuidas Jumal võib pöörata halva heaks. Inimesed sattuvad rasketesse olukordadesse, aga Jumal toob halvastki midagi head esile. Näiteks Iisraeli rahvas peaaegu hävines teiste rahvaste surve all, aga Jumal tõstis oma rahva üles. Piiblis inimeste ja rahvaste kannatused on tõelised ja realistlikud. Piibel ei räägi ilustatud muinasjutte, vaid tõelist ajalugu. On suisa ebatavaline, et Jumala oma rahva pattudest ja kannatustest räägitakse kõiges koleduses. See räägib Piibli usaldatavuse poolt.
Võib öelda, et kannatus on ristiusu südames. Jeesus Kristus, meie Issand, on Piibli järgi ”valude mees ja haigustega tuttav”.4 Kirjas Heebrealastele öeldakse, et Jeesus Kristus teab, mida tähendab olla inimene, sest tema sai tõesti inimeseks, kuigi ilma patuta.5 Jeesus Kristus on inimeseks saanud Jumal ja kuigi on Jumal täiesti teissugune, teab ta isiklikult, mis on kannatus ja mis on olla valudes. Meie, inimeste puhul on tihti võimalik leida mingi põhjus meie kannatusele ja sageli võime saada aru, et põhjus peitus meis endas. Inimene on alati loomult süüdlane. Jeesuse Kristuse puhul oli olukord aga sootuks teistsugune. Jeesus Kristus oli armastav heategija, kes oli täiesti süütu. Siiski said talle osaks uskumatud kannatused. Jeesuse osaks sai vägivald, teda piitsutati, peksti ja lööd risti. Talle osaks sai pilge ja au röövimine, kui temast räägiti halvasti ja teda solvati. Saatan kiusas teda ja proovis saada ta hülgama oma kutsumust. Jeesuse pere ja sõbrad ei saanud temast aru ning jätsid ta üksi. Ristil tundis Jeesus, et isegi Jumal on tema hüljanud. Süütuna sai Jeesus osaks kõige inimliku kannatuse. Piibel ennustab, et ka kristlaste osaks saab kannatus oma usu pärast. Piibel õhutab olema kange kannatuses ja uskuma Issandasse, kes samuti sai kannatuste osaliseks.6 Jeesuse kannatused võimaldavad meile õndsuse, mida saame usus vastu võtta. Mõnikord meie kannatused toovad või hoiavad meid taevateel.
Ühte teodiike probleemi osana võib näha mõttetuse tajumist. Praegusel ajal on eriti läänemaailmas n-ö suured jutustused hüljatud postmodernismi mõjul. Kõik on jäänud suhteliseks ja miski ei ole enam kindel ega selge. Samal ajal on inimesed on kaotanud ennast ega teata enam, kes nad on ja milleks nad elavad. Läänemaailmas võib inimestel olla materiaalselt rikas elu, füüsiline kannatus on ravitud – ja siiski ollakse õnnetud ja masendunud. Kui elul ei ole tähendust, on kõik asjatu. Ristiusk annab väga head vastused mõttetuse küsimustele. Ristiusu järgi ei ole me siin juhuslikult, vaid Jumal on soovinud meid siia. Igaüks meist on tähtis ja igaühel meist on mõte. Detailid võivad olla ebaselged, aga suur plaan on selge. Jeesus ütles: ”Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!”7 ja ”Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad…”.8 Inimene võib leida oma elu mõtte osana kogudusest ja selle missioonist.
Teodiike probleemi isiklikule poolele ei saa sellises essees vastata. Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid vastavalt olukorrale. Aga teodiike loogilise probleemi küsimuseks jäi: Kas Jumalal võib olla moraalselt vastuvõetavat põhjust lasta kannatusel juhtuda maailmas? Ristiusu järgi on inimesele kõige tähtsam leida õndsus ehk lepitus Jumalaga. Et inimene selle leiaks, peab inimene käima tee, kus ta alandub, peab loobuma valest arusaamast enda kohta, tunnistama, et tal on vaja abi ja tunnistama, et Jeesus Kristus on tõesti tema Issand – see ainus, kes võib surmast päästa. Tihti on inimesel vaja kohata kannatust, et ärgata ja leida üles taevatee. Sageli peab Jumal meilt palju ära võtma, enne kui näeme, mis on tähtis. Kannatus võib puhastada. Jumal võib kasutada kurjust ja kannatust meie õndsuseks. Kas kannatus on õndsust väärt? Tõesti on.
1 Rm 1:20.
2 Jk 1:13
3 nt https://www.reasonablefaith.org/media/reasonable-faith-podcast/problem-of-evil/
4 Is 53:3
5 Hb 4:15
6 nt 1Pt 1:7, 2Pt 2:19-25.
7 Jh 14:1
8 Mt 28:19
Käesolev mõtisklus on kirjutatud esseena pealkirja all “Kannatuse kogemused, mõttetuse tajumised ja kristlik arusaam Jumalast” EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari sisseastumisel augustis 2020.
