Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud.
Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?“
Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha.“ (Luuka 13:6-9)

Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha vaimu osadus olgu teie kõikidega! Aamen.

Vana-aasta õhtu on üks neid hetki, mil vaadatakse kõrgemale ja kaugemale kui argielu kohustused ja mured. 

Jaan Bergmanni laulu sõnadega:

„Elulaevuke on sõudnud aasta jälle edasi,
ligemale olen jõudnud igavesele ajale.
Ei ma tea, kuis minu päevad edaspidi mööda läevad.
Ei ma tunne tulevat, magusat või mõrudat.“ 

Muidugi, paraku enamik inimesi üritab vist ka aastavahetusel oma elatud eluteele vaatlemist vältida, isegi mõtlemist vältida. Või üritab kõiksugu askelduste, meelelahutuse ja meelemürkide ning muude vahenditega teha kõik selleks, et muutuda mõtlemisvõimetuks. 

Neid võib ju isegi mõista, sest niipea kui inimene, kel puudub igavese elu lootus Jumalas, seisatab, hakkab tal hirm. Mõnedel on hirm koroona viiruse ees, paljudele ja läbi aegade üldisemaltki tekitab hirmu elu kaduvuse adumine. Vähendab ju neile iga mööduv aasta veel elada jäävat aega. Mida vanemaks nad saavad, seda selgemini tunnevad, kuidas kõik jääb selja taha. Küll on kurb elada arvates, et kaduv maailm ongi kogu elu!

Kuigi taas üks aasta jõuab lõpule, ei lõppe sellega arvatavasti kohe meie elu, tööd ja tegemised. Oma ülesandeid, mis meile on pandud, peame rahuliku südame ja rõõmuga edasi täitma, kuni Jumal meile siin ilmas elada annab. Muistne laulik ütleb: „Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest.“ Tõepoolest, kui Issand poleks pika meelega ja halastaja, oleks meid – inimesi – siit juba aastatuhandeid tagasi ära koristatud. Tema aga on oma armulisuses arvanud tibakene teisiti. Ja kogu inimkond peab olema tänulik, et Jumal on meid juhtinud. Kohati hellalt, kohati karmilt. Hetkel kergelt noomivalt.

Nagu kuulsime äsja Nutulauludest: „See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest Tema halastused pole lõppenud …“ (Nt 3-22) 

Jah. Aasta viimane päev tuletab meelde aja kaduvust ja teeb mõtlikuks. Õnnis on inimene, kes jõuab ära tundmisele ja tõesti tunnetab ning tapab, et meie elu ei sõltu vaid maailmas valitsevatest võimudest ja seadustest, vaid meie elu on Jumala kätes ja Jumalas. 

Piibli ettekujutus maailma ajaloost on rajatud täiesti realistlikule pinnale. Siin pole kohta ei utoopilistel kujutlustel ega unistustel progressiivsest maailmast. Piibel annab meile ülevaate maailmast, kus valitseb hirm. Rikkad ja võimukad seisavad oma privileegide säilitamise eest ning ülejäänud püüavad surma iga hinna eest eemale tõrjudes kuidagi oma eluga hakkama saada, sest “pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid” (Js 60:2).

Maailma ajaloos kumab läbi aga ka tõsiasi, kus iganes inimene paneb maksma põhimõtte “kel võim, sel õigus”, seal mobiliseerib Jumal omad relvad ja seab oma jõud varem või hiljem selle ülestõusu vastu. Suures plaanis on õigus alati sellel, kelle päralt on arm ja tõde.

Martin Luther ütleb: “Kus on riik, seal on ka ime, sest Jumal töötab isegi langenud ja truudusetus maailmas, jäädes alati ustavaks oma lastele, millised nad ka poleks.”

Me peame nägijaks saama, et näha ja tunda seda armuimet. 

Aasta lõpp annab võimaluse tänada, järele mõtelda, tehtut hinnata ja halba kahetseda. Uus aasta on ka märk sellest, et Jumal annab meile uue võimaluse otsast alustada. Veel on armuaeg, võimalus muuta seda, mis muutmist vajab. 

Lõppeval aastal nägime, et on võimalik korraldada elu ja tööd ka harjumuspärasest erinevalt. Kuidas muudatustesse ka ei suhtutaks, need toimuvad niikuinii! Ehk on viirus tulnud abiks Maale ja valmistama inimkonda ette uue aja saabumiseks?

Me elame muutuvas maailmas. Ühiskond muutub meie ümber, ümber hinnatakse väärtused. Hirmutavalt muutub loodus ja meie inimestena. Kes kiiremini, kes aeglasemalt. Maailm on pidev areng Ajas ja ajaga on on võimalik kõike mõõta, rehkendada ja ajaühiku üle arvet pidada. Ja sedaviisi me kulgeme maailma ajaga koos oma eluteed. Kõigil meil on ka oma isiklik aeg, mille pikkust me ei tea, kuid päevi tuleb arvestada. Käies oma maist rännakut oleme ka ise pidevas muutumises – arengus. Või taandarengus? Sedagi võib tulla ette – ja sellegi osas peame ette vaatama. Kaugeltki mitte kõik, mida siin kaduvas ilmas progressi ja edasimineku pähe pakutakse, ei vii veel hea eesmärgi suunas. Kurat on jätkuvalt valede isa ja vägagi töövõimeline.

Muutumatu Jumal aga on meie saatjaks igal meie päeval. Meile pole Ta küll sel kombel nähtav kui muistsele Iisraeli rahvale, kui „Issand käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust …“ (2Ms 13:21a). Täna on ta meie ees meid juhtimas oma pühas sõnas ja meie taga meid toetamas oma armurikastes sakramentides. Teeme hästi, kui seda igavikulist pidepunkti kesk kaduvuse kõikumisi silmist ei lase. 

Nagu püha Pauluski meid manitseb: „Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel: on hea, kui süda kinnitatakse armu läbi … Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!“ (Hb 13:8j)

Õnnistatud, rõõmsat ja rahulikku vana-aasta õhtut kõigile! 

Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kõik meie mõistmine, olgu meie kõikidega!