Midagi kummalist on sündimas. Maa peal valitseb täna suur vaikus. Kogu maa on vaikne, sest Kuningas magab. “Õõvas vaikib maa,” kui inimesekssaanud Jumala ihu on suikunud magama lihas ja on äratanud kõik, kes maailma rajamisest saadik surmaunne on vajunud. Jumal on surnud inimesena ja raputanud ärkvele surmavalla.
Ta on läinud otsima esimest inimest otsekui kadunud lammast. Tõesti, ta on läinud nende juurde, kes istuvad “pimeduses ja surmavarjus”. Jumal on oma Pojas läinud kitsikusest päästma vangistatud Aadamat ja Eevat.
Risti, oma võidurelva kandes on Issand laskunud nende juurde alla. Kui esiisa Aadam teda seal nägi, lõi ta jahmunult endale vastu rindu ja hüüdis kõigile: “Mu Issand on kõikidega!” Ja Kristus vastas talle öeldes: “Ja sinu vaimuga.” Haarates Aadama käest, tõstis Kristus ta püsti ja ütles: “Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!”
“Mina, sinu Jumal, kes sain inimeseks, su pojaks sinu pärast ja nende pärast, kes sinust põlvnevad, käsin ja määran nüüd oma väes: Teie, kes olete ahelais, minge vabana! Teie, kes olete pimedas, astuge valgusesse! Teie, kes magate, ärgake!
Sind, Aadam, ma käsin: Ärka ja tõuse üles, kes sa magad! Ma ei ole sind loonud igavesti olema surmavalla ahelais. Tõuse üles surnuist – mina olen surnute elu! Tõuse, mu kätetöö. Tõuse, mu kuju, kes sa minu näo järgi oled loodud. Tõuse, mingem siit ära, mingem, sest sina oled minus ja mina sinus: me oleme üks ja jagamatu isik.
Sinu pärast sain mina, Jumal, su lapseks. Sinu pärast võtsin mina, Issand, teenija näo. Sinu pärast mina, kes olin kõrgemal taevaist, tulin alla maa peale ja maa alla. Sinu pärast sai minust inimene, “mees, kellel ei ole rammu”. Sa kasvasid paradiisiaias, ja sinu pärast reedeti mind aias juutidele ja löödi aias risti.
Vaata mu palet, millele on sülitatud! Seda talusin ma sinu pärast, et saaksid tagasi jumaliku vaimu, mis sinus algselt oli. Vaata mu vorpides põski! Ma talusin lööke, et sinu moonutatud pale saaks jälle minu sarnaseks.
Vaata mu piitsutatud selga! Ma talusin seda, et võetaks ära su õlgu rõhuv patukoorem. Vaata mu käsi! Need naelutati ristipuule sinu pärast – sinu pärast, kes sa Issanda käsku rikkudes kord sirutasid oma käe keelatud puu poole.
Ma magasin ristil surmaund ja piik läbistas mu külje sinu pärast, kes sa paradiisis olid vajunud sügavasse unne toona, kui Eeva valmistati sinu küljest. Minu külg tervendas sinu külje valu. Minu uni äratas sind surmavarju unest. Piik, millega mind torgati, tõrjus sinu vastu suunatud piigi.
Tõuse, Aadam ja mingem siit ära! Kiusaja ahvatles sind välja paradiisist, kuid mina ei vii sind tagasi sinna, vaid asetan sind koos enesega taevasele troonile. Sind keelati puutumast elupuud, kuid nüüd saan mina, kes ma olen Elu, üheks sinuga. Mina panin keerubid sind valvama nagu nad valvaksid orja – nüüd lasen ma keerubitel kummardada sind nagu nad kummardavad Jumalat.
Nüüd on ilmunud keerubite troon, kandjad on ootel. Pulmavoodi on valmistatud, laud kaetud. Igavene eluase on kaunistatud ja kõikide heade asjade aidad avatud, taevariik on valmistatud juba enne aegade algust.”
