Täna on meie Issand läinud üles taevasse; mingu meie südamed sinna koos temaga. Kuulgem, mida ütleb apostel: “Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal” (Kl 3:1-2). Sest nagu ta jäi meiega pärast oma taevaminemist, nii oleme me koos temaga juba ka taevas, mis sest, et meie ihudes pole veel täitunud meile antud tõotused.
Kristus on nüüd ülendatud üle taevaste, kuid ta kannatab üha ka maa peal kogu seda valu, mida peame kannatama meie, tema ihu liikmed. Seda ta näitas, kui hüüdis ülalt: “Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” (Ap 9:4) ja kui ta ütles: “Mul oli nälg ja te andsite mulle süüa” (Mt 25:35).
Miks ei püüa me siis usu, lootuse ja armastuse läbi, mis meid temaga seob, juba siin maa peal pälvida puhkust koos temaga taevas. Tema, kes on taevas, on ju samas ka meiega ning meie, olles küll siin, oleme siiski ka temaga. Tema on siin meiega oma jumalikkuse, oma väe ja armastuse pärast. Meie ei saa olla taevas nagu tema on maa peal oma jumalikkuse tõttu, kuid temas saame me olla seal siiski armastuse läbi.
Tema ei lahkunud taevast, kui tuli alla meie sekka; nagu ei hüljanud ta ka meid, kui läks taas üles taevasse. Seda, et ta isegi maa peal olles ka taevas oli, ütles ta ise: “Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on taevas” (Jh 3:13).
Need sõnad selgitavad meie ühtsust Kristusega, sest tema on meie pea ja meie oleme tema ihu. Keegi ei ole läinud üles taevasse peale Kristuse, sest meiegi oleme Kristus: tema on Inimese Poeg oma ühtsuses meiega, ja meie oma ühtsuses temaga oleme Jumala pojad. Nõnda ütleb apostel: “Nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus” (1Kr 12:12). Temalgi on palju liikmeid, kuid üksainus ihu.
Halastusest meie vastu tuli ta alla taevast, ja kuigi ta läks üles üksi, oleme temas ülendatud meiegi, sest me oleme armu läbi temasse liidetud. Nõnda siis ei ole taevast alla tulnud keegi peale Kristuse, ega ka üles taevasse läinud keegi peale Kristuse; mitte sellepärast, et pea ja ihu vahel poleks erinevust, vaid kuna ihu tervikuna ei saa olla lahus oma peast.