Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse,
kes lähtub Isast ja Pojast,
keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse;
kes on rääkinud prohvetite kaudu.
Meie usume ühtainust, püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut.
Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks
ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.

“Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus…,” loeme püha Pauluse kirjast galaatlastele (Gl 5:22). Kuid mis või kes on see Vaim, kellelt me nii suurt abi ootame?

Oma mõtiskluste sarjas oleme jõudnud kolmanda suurema alateemani, milles tunnistame usku Pühasse Vaimusse ja sellesse, mille kaudu me teda tunneme.

Usutunnistuse teemad järgnevad üksteisele sedamööda, kuidas apostlidki neist teadlikuks said. Esimene osa, mis puudutas Jumalat Isa, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojat, oli neile kui juutidele juba maast-madalast selge. Teist osa, mis puudutas Poja lihakssaamist ja tema toodud lunastust, õppisid nad temaga koos olles kuni Kristuse taevaminemiseni. Püha Gregorius Nazianzist on seda progresseeruvat ilmutust seletanud jumaliku armastuse pedagoogikaga: 

„Vana Testament kuulutab Isast avalikult, Pojast enam varjatumalt. Uus Testament ilmutab meile Pojast ning lubab aimata Vaimu jumalikkust. Nüüd elab Vaim meie seas ja võimaldab meil Teda ennast selgemalt näha. Kuni Isa jumalikkust veel ei tunnistatud, poleks ju olnud arukas kuulutada avalikult Pojast, ja kuni Poja jumalikkust veel ei tunnistatud, Püha Vaimuga lisada uut koormust, et kui tarvitada veidi julget väljendust … Ainult järk-järgulise edasipürgimisega „kirkusest kirkusele” hakkab Kolmainsuse valgus üha enam kiirgama neile, kes on juba valgustatud” (Orationes theologicae, 5,26: PG 36,161C).

Enne taevasseminekut tõotas Issand, et ei jäta omi jüngreid orbudeks, vaid läkitab neile Lohutaja, kes pidi neile kõik seletama ja selguse tooma. See Lohutaja on Uue Testamendi kreekakeelses originaalis ho paraklētos, mis võib ühtlasi tähistada isikut, kes on kutsutud kohtualuse juurde. Ladina keeles väljendudes on Tõe Vaim seega advocatus, ad-vocatus, juurdekutsutu, advokaat, kes esindab kohtualust, on tema eestkõneleja. Ja muidugi tema julgustaja ning lohutaja ka. Teda käskis Õnnistegija oma jüngreil ootama jääda, enne kui nad võisid minna täitma oma ülesandeid apostlite ehk läkitatutena. Võib küll olla, et mõnigi neist meestest oleks tahtnud kohe härjal sarvist haarata ja hakata Jeesusest tunnistama “Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni,” nagu Issand neile ülesande oli andnud (Ap 1:8). Jeesus aga oli käskinud neil esmalt advokaat ära oodata, sest ilma temata polnud nende töö võimalik. Nii on see ikka olnud, et ükskõik kui õigeid asju ka püütakse teha, ilma Jumala Vaimu toeta on see inimlik rahmeldamine üsna vähe viljakas ja kurnav.

Ühel arvatavasti 33. Issanda aasta pühapäevahommikul, kui Jumalaema Maarja koos apostlitega harjumuspäraselt üheskoos palvetasid, leekis Püha Vaim kohale. “Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas” (Ap 2:3).

Milline Püha Vaim tookord välja nägi? Samasugune nagu praegugi: ei ole teda hästi näha nüüd, ega olnud toonagi. Nähtavad on üksnes tema tegevuse tulemused. Vaimu viljad. Tuleb tunnistada, et see asjaolu muudab temast mõtlemise – ja ka tema poole palvetamise – omajagu keeruliseks.

Jumal Poeg on saanud meiesuguseks inimeseks ja temast on meil seetõttu lihtne mõelda. Jumal Isa on küll puhas vaim, kuid siiski oleme me loodud tema näo järgi ja tema sarnaseks, ka kujutlus temast kui Isast on meile omal kombel tuttavlik, nii et ka tema poole pöördumine ei ole väga keeruline. Kuid Vaim on üsna kujuteldamatu olend. Kõik need sümbolid, mida tema kohta pühakirjast ja ikoonidelt leiame, olgu selleks siis tulekeeled või laskuv tuvi, on üksnes sümbolid ja pildid ning aitavad meid edasi vaid üksnes veidikese võrra.

Vaim on va heebrea keeli ruah, kreeka pneuma, ladina spiritus, on piibli päritolu ja tähendab muidu mõnikord „hingamist“, mõnikord „tuult“. Selles kontekstis saab mõistetavamaks näiteks Johannese evangeeliumi alguses seisvad Jeesuse sõnad “Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust” (Jh 3:8). 

Vahest on meil hinge võrdlust Vaimuga lihtsamgi taibata. Kui inimesest ikka hing välja läheb, siis saame aru, et temaga on kõik. Elu on läinud. Mõnikord aga võib olla ka nii, et muudkui askeldad ja tormad ja siis ühel hetkel saad aru, et hinge on sisse jäänud veel ainult natukene. Siis tuleb peatuda ja hinge tagasi tõmmata. Tuleb pidada näiteks hingamispäeva.

Kui see võrdlus meid natuke aitab, on hästi. Üldiselt on aga Vaimuga pigem keeruline. 

Kui sooja ilmaga välja hingata, pole suurt midagi näha. Kui endale pihku hingata, ei tundu sinna pihku ka midagi erilist jäävat. Jah, füüsikast teame küll, et pole see eimiski seal nii tühi ühtigi, ent sellest teadmisest on vähe kasu, kui silm midagi seletada ei taha. Nõndasamuti on ka Vaimuga: ta ei kipu meie meeltele ega kujutlusvõimele hästi kätte jääma; saame temast rääkida peamiselt tema tegude kirjeldamise kaudu. Õnneks on neid piisavalt ning mõningaid silmapaistvaimaid neist nimetame ka oma usutunnistuses. 

Issand ja Elavakstegija

Usutunnistuses ütleme esmalt, et Püha Vaim on Issand ja Elavakstegija. Teisisõnu: ta on Jumal ja Elu Andja. Ilma temata meid poleks. Me peame talle selle eest vist küll väga tänulikud olema, et saame olla olemas.

Et Püha Vaim on samavõrd Jumal nagu Isa ja Poeg, kinnitame me Nikaia usutunnistuses ka öeldes, et teda “keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse.” See “kummardamine” on ladina keeles adoratio. Ad-orare tähendab kellegi või millegi poole palvetamist. Just niisugust palvetamist, millega kaasneb ka lootuse panemine palvete sihtmärgi peale. Palvetada tasub ainult Jumala poole, sest tema üksi on viimselt selle maailma peremees ja isand. Mõnikord inimesed palvetavad ka tõrkuva koopiamasina või rikkis auto poole: “Palun hakka nüüd tööle!”, aga sellest ei pruugi olla palju kasu. Jumala palumisest on alati kasu. Seepärast palvetame kristlastena Jumala Isa poole Jeesuse nimel Pühas Vaimus.

Kuid nüüd küsib mõni, et kuidas siis on nende kristlastega, kes palves pöörduvad Jumalaema, pühade inglite või pühakute poole. Sellisedki palved on läbi aegade ikka ristirahva usuelu juurde kuulunud, kuid nende puhul ei ole tegemist mitte selle adoratsiooniga, mis kuulub ainuüksi Jumalale, vaid pigem samasuguse pöördumisega, nagu me pöördume oma kaasinimeste poole igasugustes asjades. Jumalaema, heade inglite ja pühakute poole pöördume me peamiselt selleks, et paluda neilt eestpalveid Jumala ees. See on osa sellest “pühade osadusest”, mida samuti usutunnistuse kolmandas osas nimetame. Üksteise eest palvetamine on oluline ja ilus asi ning mõnigi kord ka just see kõige parem asi, mida me üksteise heaks teha saame. “Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda” (Jk 5:16).

Rääkinud prohvetite kaudu

Edasi kinnitame, et Püha Vaim on seesama, kes juba muiste “on rääkinud prohvetite kaudu”.

Nimetasime ennist, et Vaim on rahvusvahelise suhtluse keeles spiritus, eluvaim, kes meid inspireerib, ehk siis ennast meisse sisse hingab. Erilisel viisil on ta inspireerinud prohveteid ja teisi, kelle sulest moel või teisel meie pühakirja tekstid võrsunud on. Ka neid piiskoppe, kes viimaks pidid langetama otsuse, millised raamatud on väärt, et neid jumaliku ilmutuse kandjaina Piibli kaanonisse lugeda ja milliseid mitte.

Inspireerimist ei tule segamini ajada dikteerimisega. Piibli tekstid ei ole taevast faksiga saadetud või sõnasõnalt dikteeritud asjad, vaid Jumala Vaimust inspireeritud inimeste töö vili, mis kannavad oma kirjutajate maailma- ja elukogemuse pitserit, kasutavad igaveste tõdede kirjeldamiseks neile ajalikest asjust tuttavaid mõisteid jne.

Püha Vaim ei valda prohvetit nagu kuri vaim mõnikord oma ohvrit vaevab. Prohvetile jääb alati vabadus – isegi kui see vabadus on nagu Joonal. Jumal ei kohtle inimest kunagi tahtetu tööriistana. Jumal kõnetab inimest – ja see on ülimalt oluline!

Mõnikord inimesed sooviksid, et Jumal oleks rohkem nukunäitleja moodi. Eriti siis, kui inimesed üksteisele kurja teevad – siis küsitakse, miks Jumal ei sekku, miks ta kätt ette ei pane. Noh, mõnikord ju paneb ka, kui ta omas tarkuses näeb seda suures plaanis olulise olevat, kuid üldreeglina Jumal siin ilmas inimesi justnimelt kõnetab, mitte ei sunni. Igaühel on vabadus Jumala kõnetust, kostugu see temani siis pühakirja ja jutluse või omaenda südametunnistuse hääle kaudu, kas kuulda võtta või hüljata. Jah, nendest valikutest sõltub inimese igavikuline saatus, kuid ei õndsus ega hukkaminek ole kellelegi eales peale sunnitud valikud.

Niisiis: Jumal kohtleb inimest nagu enda sarnast, vaba tahte ja otsustusõigusega  olendit. Ta kõnetab ka meid. Kuidas? Nimetasime juba südametunnistust ja pühakirja. Samasse komplekti aga kuulub veel see “üks, püha, kristlik ja apostellik Kirik”, mida usutunnistuses nimetame.

Kirik

Kiriku tunnusmärkide üle võiks pikemaltki kõnelda, kuid lühidalt nimetatuna on sõna “kirik” on eesti keelde tulnud arvatavalt saksa keele “Kirche” ja skandinaavlaste “kyrka” kaudu, mille juureks arvatakse olevat kreeka κυριακός ehk “Issandale kuuluv”. Kirik on Jumala rahvas, pühade kogudus, Kristuse ihu, Jumala tempel – ja mis võrdlusi veel selle kohta Uuest Testamendist leida võime. Nagu iga suure asjaga, saame temastki kõnelda mitmete võrdluste kaudu ühteaegu.

Me nimetame kirikuks ka Jumala teenimiseks pühitsetud hooneid, ent see Kirik, millest usutunnistustes kõneleme, tähendab ennekõike toda vaimset nähtust, millist ilmas on üksainus ja kuhu kuuluvad kõik ristitud usklikud kõigist aegadest ja paikadest. Me oleme üks pere, üks ihu, üks hoone kõigi kristlastega, olgu nad valge või pruuni nahavärviga, kirjaoskajad või mitte, vaesed või rikkad, noored või vanad jne.

Kirik on püha. Püha vastand on argine, profaanne, tavaline. Kirik on püha, sest ta on püha Jumala omand. Ta on küll selles maailmas, aga pole osa sellest. Kui saame kristlasteks, saame uue maailma, Jumala riigi alamateks. See on püha ja eriline asi.

Kirikuhoonet tuleb pidada pühaks, sest see on eraldatud ehk pühitsetud Jumalale. Siin ei sobi ajada muid asju oma tahtmist mööda, vaid siia tuleme Jumalat otsima, temaga oma rõõme või muresid jagama, teda tänama ja temalt abi otsima. Nagu Jumal on inimese ligi alati, läbi kogu inimese elu, nii on inimeselgi igas eluetapis ka kirikusse asja.

Kuid veelgi enam tuleb pühaks pidada Jumala rahvast, seda vaimset Kirikut. Iga ristiinimene on saanud Jumala templiks Pühas Vaimus. Ristitud inimene ei kuulu enam iseenesele, et võiks oma eluga peale hakata mida aga tahab. Nagu kirikuhoone on pühitsetud Jumala teenimiseks, nii on ka iga ristitud inimesega. “Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt” (Rm 14:8).

Kirik on niisiis üks, püha … ja mis edasi tuleb? Meie kirikus on seda tõlgitud “kristlikuks”. Et usume “üht, püha, kristlikku ja apostlikku kirikut”. Kui vaatame aga algupärast teksti, siis leiame sealt eest hoopis sõna “katoolne” ehk üleüldine, kõikehõlmav. Eks selle väärtõlke saamise taga ole vast kartus, et mõni ajab kiriku katoolsuse segamini roomakatoliiklusega, aga mu meelest tasuks küll kaaluda selle tõlke parandamist. Kasvõi et usume “üht, püha, üleilmset ja apostellikku kirikut”, nagu meie kiriku põhikiri seda sõnastab.

Nagu sõna “püha” tähendusest saime paremini aimu, kui mõtlesime tema vastandile, milleks on argine ja profaanne, nii ka selle “üleüldise” vastandiks võib pidada erakondlikkust või piirkondlikkust.

Jah, maailmas on palju väikese algustähega kirikuid, mis oma funktsionaalsuselt ja identiteedilt on seotud mingi paikkonna või eripäraga. Näiteks meie oma, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Küllap on tal lisada oma nüanss üleilmsesse kristlaste perre, kuid me peame olema hästi hoolsad, et “eesti luterlane” ei oleks meie jaoks olulisem sellest, et me oleme kristlased ning üleüldise Kiriku liikmed. Ajaloos on küll ja küll juhtunud nii, et kui luuakse, ütleme, Muriniuse Kirik, siis alguses mõistavad selle liikmed oma kirikut “kirikuna, mille keskmes on Jumal ja mis tegutseb Muriinimaal”, kuid ajapikku võib sellest saada “kirik, mille keskmes on Murinius, tema riik ja ideoloogia ja kõik muriinilik, ja kus Jumal peab olema kõige selle teenistuses”. Näiteid niisuguste arengute kohta pole ka meie endi kaasajal tarvis väga kaugelt otsida.

Ka inimestena peab meie esmane identiteet seisnema selles, et me oleme inimesed nagu kõik teisedki meie liigikaaslased, ning alles seejärel tohivad tulla kõiksugu eripärad, näiteks et oleme ühtlasi ka eestlased või setud, valged või pruunid, mehed või naised, noored või vanad, rikkad või vaesed jne jne. Kui ma olen peamiselt rikas valge mees, siis võib mulle näida, et mõnedki, kes seda ei ole, ei ole mulle pooltki nii ligimesed nagu teised rikkad valged mehed. Mis mul nendega rääkidagi – hoidku heaga eemale! Kui ma olen aga esmalt inimene, siis on mul igaühega ühisosa ja ma olen vaba neid armastama nagu Jumal.

Niisiis… meie usume “üht, püha, üleilmset ja apostellikku kirikut”.

Apostel tähendab kedagi, kes on läkitatud. Kiriku apostellikkus tähendab seda, et ta pole mitte ise endale võtnud meelevalda Jumalast rääkida, ristida, pattusid andeks anda, armulauda pühitseda jne, vaid ta on selle saanud läkituse ja ülesandena Jumalalt eneselt. Keegi ei saa ise hakata kristlaseks, vaid ta tehakse kristlaseks, kui ta ristitakse. Keegi ei saa ise hakata preestriks, vaid ta pühitsetakse selleks, kui Jumal teda oma Kiriku kaudu kutsub ja ametisse pühitseb. Pühitsetakse sessamas meelevallas, mille Kristus oma apostlitele andis ja mida nood oma mantlipärijaile edasi andsid.

Kirikut

Paneme tähele ka viimase sõna käänet: kui Jumala puhul ütleme, et usume temasse, siis Kiriku puhul, et usume teda. Meie lootus on ainuüksi Jumalal, aga me usume, et Kirik vahendab teda meile õigesti ja usaldusväärselt.

Kirik on rajatud apostlite ja prohvetite alusele (Ef 2:20). Me teame, et nii apostlid kui prohvetid olid meiesugused haprad ja vahel ekslikud inimesed oma vigade ja voorustega. Sellepärast me ütlemegi, et usume mitte Kirikusse, vaid Kirikut. Meie lootus on sellel, mida neile on antud vahendada meile Jumalalt. Nagu püha Paulus kirjutas: “Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.” (Ef 2:19-22)

Püha Vaim, Issand ja Elavakstegija kõnetab ja päästab meid Kiriku kaudu. Siin vahendab ta meile seda “ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks”, mis annab aluse oodata “surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.”

<< Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 05 << | >> Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 07 >>