Oma järjejutluste sarjas jõudsime eelmisel pühapäeval põgusalt mõtiskleda Kristuse kannatuste, surma ja surmavalda laskumise tähenduse üle. Etteruttavalt tõdesime sedagi, et ristiusu keskne sündmus, mille küljes kogu meie kuulutuse tõsiseltvõetavus ripub, on tema ihulik ülestõusmine surnuist. Siit siis püüame täna jätkata.
Jeesus Kristus… kolmandal päeval üles tõusnud
Mis mõttes kolmandal päeval? Kui ta suurel reedel suri, siis kas pühapäev ei peaks olema mitte alles teine päev? Noh, kes veidigi ilmas ringi rännanud, on küllap kohanud sedagi, et mõnel maal on see, mis meie jaoks on teine korrus, on neile alles esimene ning päevade loendamisega ei ole lugu erinev.
Juudi ajaarvamine käis õhtust hommikuni. Nii algas suure reede päikeseloojangul teine päev ning vaikse laupäeva päikeseloojangul kolmas ristilöömisest alates. Ka rooma loogika järgi loendati päevi nõnda, et käesolevgi päev esimesena hulka arvestati.
Nõnda on selle kolmanda päevaga, et nädala esimesest päevast on saanud see püha päev, mida kristlased juba Uue Testamendi kirjapanemise ajal hakkasid nimetama Issanda päevaks ja mis eesti keeles ongi nii ilusasti püha päeva nimetuse saanud, vene keeles aga viitab otsesõnu Kristuse ülestõusmisele. See on uue loomise ja suure rõõmu päev igal nädalal. Samamoodi nagu reede on alati oma tonaalsuselt tõsisem päev, väike suur reede igas nädalas, kusjuures juba ristikiriku alguspäevist peale on kristlastel tavaks olnud reedeti paastuda või vähemalt lihast loobuda, nii on pühapäev alati eriliselt Issandale pühendatud päev. “See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!” (Ps 118:24).
Pühade kirjade järgi
Kui lausume, et kõik on toimunud “pühade kirjade järgi”, siis ei pea me mitte niivõrd silmas seda, et meie usk Kristuse ülestõusmisesse rajaneb üksnes pühakirja tunnistusel. Et “kuna nii on kirjas, siis me nii ka usume”. “Pühade kirjade järgi” viitab siin ennekõike sellele, et Kristusega sündinu oli kooskõlas Jumala päästeplaaniga, mida ta juba väga-väga pikka aega oli inimkonna ajaloos ette valmistanud ja selle kohta ka oma pühade prohvetite suu läbi inimestele aimu andnud. Need “pühad kirjad”, millele siin viitame, on ennekõike meie mõistes Vana Testamendi tekstid, mis kuulutavad ette Kristuse tulemist, tema kannatusi, surma ja ülestõusmist. Kommentaare sellest, kuidas ühes või teises Jeesuse elu sündmuses “kiri täide läks”, on evangeeliumites palju. Jeesuse kaaskondsete jaoks oli ilmselt palju niisuguseid ahhaa-elamusi: “Nüüd ma mõistan, mida seal Vana Testamendi kirjakohas mõeldakse!”
Jeesus ise oli juba enne oma kannatamist ja surma täiesti veendunud, et temas pühakirja ennustused täituvad, see oli talle nähtavasti midagi ülimalt loomulikku. Pärast oma ülestõusmist Emmause teel kahega oma jüngreist kohtudes “… hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib” (Lk 24:27).
Kel silmad olid näha ja kõrvad olid kuulda, need võisid veenduda, et Jeesus tõesti on see Messias ehk Kristus, kelle tulekut tema rahvas aastasadu oli oodanud. Kui muu neid ei veennud, siis tema surnuist üles tõusmine pidi seda ometi tegema.
Ka meie jaoks on Kristuse ülestõusmine tõend selle kohta, et meie usk pole kellegi vaga väljamõeldis või päriselu aseaine, vaid on päriselt olemasoleva tegelikkuse tunnistamine. Meie usk sellesse, et Jeesus on Jumala Poeg, ei põhine pelgalt Siimon Peetruse vaimustunud äratundmisel, kui ta Jeesusele ütles: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg” (Mt 16:16), vaid ajalooliselt aset leidnud ülimalt ebatavalisel sündmusel, millel oli palju tunnistajaid ja mida kinnitavad igati adekvaatsed ajaloolised allikad.
Et see nõnda on, siis on kristlik usk omamoodi teaduslik asi. Mõnel pool armastatakse levitada kujutlust, justkui oleksid usk ja teadus kuidagi vastandlikud, teineteist isegi välistavad nähtused. Me ei hakka siinkohal süvenema teadusfilosoofiasse, kuid kui on üks asi, mis tänapäeval üldiselt väärikaks peetavaid teadusi iseloomustab, siis on selleks n-ö falsifitseeritavus ehk ümberlükatavus. Peab olema miski, mille kohta saab öelda, et “kui see osutub olevat nii või nii, siis on meie teooria osutunud vääraks”. Näiteks gravitatsiooniseadus: kui ma laseksin piibliraamatu oma käest lahti ja see ei kukuks alla põrandale, siis, eeldades, et tegu pole mingi trikiga, oleks võimalik näidata, et gravitatsiooniteooria ei pea paika.
Sama on ka meie usuga: kui kellelgi peaks olema võimalik veenvalt tõendada, et meie Issand mitte on üksnes surnud ja maetud, vaid ka jäänud surnuks ning maetuks, siis oleks ristiusuga lõpp.
Nagu püha Paulus korintlastele kirjutas: “Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk” (1Kr 15:14).
Jällegi jõuame siin tõdemuseni, et kristlus on ülimalt inkarnatsiooniline usk: sõna on saanud lihaks, väga konkreetseks inimeseks väga konkreetsel ajal ja paigas. Ristiusk on kas täitsa päris koos kõigega, mis selle juurde kuulub, või on ta läbinisti vale. Ka Jeesus ise ei jätnud teadupärast oma kuulajaile valikut pidada teda lihtsalt üheks heaks õpetajaks. Ennast Jumala ainusündinud Pojana esitledes seadis ta oma kaasmaalased väga selge valiku ette: kas tunnustada teda lihakssaanud Jumalana, kes on tulnud oma rahva ligi teda lunastama, või kohelda teda kui kuradi käsilast, kes teotab Jumalat ja eksitab inimesi. C.S. Lewis on sellest kenasti kirjutanud oma raamatus “Lihtsalt kristlus”, kus ta muuhulgas tõdeb ka, et „Kristlus on väide, millel, kui see on vale, puudub igasugune tähtsus; kuid kui see on tõsi, siis on sel lõpmatu tähtsus. Ainus asi, mida see ei saa olla: mõõdukalt tähtis.„
Ent Kristuse ihulik ülestõusmine surnuist ei ole üksnes tõend meie usu paikapidavuse või tõelevastavuse kohta. Vähemalt sama oluline on see, et tegemist on uue maailmakorra, uue olemisviisi, uue loomise alguspunktiga.
Kristlastena me pühitseme, nagu ennistki viidatud, püha päevana nädala esimest päeva. Enne Kristuse ülestõusmist oli Jumala rahva jaoks seitsmenädalase tsükli kulminatsiooniks olnud nädala viimane, seitsmes päev, sabat ehk hingamispäev ehk puhkepäev. Kui nüüd kristlased hakkasid omi kokkutulekuid pidama Issanda päeval, nagu juba Uuest Testamendist lugeda võime, siis on juba ammustest aegadest nimetatud seda ka kaheksandaks päevaks, viitega sellele, et kui varem oli esimene nädalapäev maailma algse loomise hakatuse mälestamine, siis nüüd on Kristuse ülestõusmisega juhatatud sisse hoopis uus maailm. “Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud,” kirjutab püha Paulus (2Kr 5:17).
Õigusega jagatakse maailma ajalugu ajaks enne- ja pärast Kristust. Jumala inimesekssaamine ja tema tegevus on sisse juhatanud täiesti uue olemisviisi. Kristuse ülestõusmisest alates elame me lunastatud maailmas, kus kõigil soovijail on võimalus pääseda tagasi algsesse ühendusse oma Loojaga, mille pattulangemine meilt oli röövinud. Nüüd ei ole siin ilmas mitte keegi mitte kunagi ilma lootuseta. Kuni veel oleme elus, on igavene õndsus ja kadumatu rõõm koos kõigega selle sõnulseletamatu headusega, mida Jumal meile oma kuningriigis on valmistanud, meile kättesaadav.
Sest seal, kuhu Jeesus, meie Issand, meie eele on läinud, sinna tahab ta meidki enesega võtta. Kui me oleme saanud kristlasteks, kui meid on ristitud ja kui me usume Jeesusesse, siis oleme saanud tema saladusliku ihu liikmeiks. Kristus on oma Kiriku pea ja meie oleme selle Kiriku liikmed. Kui juba pea on tõusnud veest välja, siis varem või hiljem tuleb ka keha temaga kaasa.
Üles läinud taeva
Taaskord: sõnu “üles” ja “taevas” kasutame me paremate puudumisel. Need on võrdlused, mis haakuvad meie inimliku kogemusega ja osutavad millelegi ülevale ning ilusale, kuhu me ise ei ulatu.
Kui vaatame ihusilmadega üles taevasse, siis on see meile justnagu teeviidaks või sümboliks selle taeva kohta, mis on nendes dimensioonides, kuhu meie meeled ega masinad ei ulatu. Selle avarama maailma kohta, mille sära muutmisemäel mõnedele Jeesuse lähemaist jüngreist veidikeseks piiluda anti.
Istub Isa paremal käel
Jeesus on läinud taevasse ihulikult ja tuleb sealt viimaks taas ihulikult. Kord inimeseks saanult ei ole ta kunagi lakanud olemast inimene. Nii võime õigusega öelda, et meie Jumal on hea mees. Taevas, Jumal Isa paremal käel istub Jumal-inimene, meie suur vahemees ja ülempreester, kelle läbi ka meil on ligipääs Isa juurde.
Aga miks istub? Siin tuleb meil taas mõelda tolleaegsete õukonnakommete peale. Jumal on ju suur kuningate Kuningas ja isandate Isand, mitte mõni niisama tore külamees või semu, nagu kahjuks meie päevil mõnigi temasse suhtuda võtab. Vanades idamaades oli kuninga troonisaalis vähe neid, kel oli kohane kuninga kohalviibides istuda, ammugi siis veel kuninga paremal käel. Seal istuda tohtis ainult kõige kõvem ja tähtsam tegelane, number kaks inimene kuninga enese järel. See, kes oligi justkui kuninga parem käsi, nagu see väljend meie kõnekeelde tänapäevani jäänud on.
Noh, Universumi kuninga parema käe mees on meie Issand Jeesus Kristus, kellega meil on au isiklikult väga lähedased olla. Taas: kui oleme pühas ristimises tema saladusliku ihu liikmeiks saanud, siis oleme temas mingitpidi ka meie ise ülendatud sinna Jumala paremale käele, saanud taevase Isaga võrratult lähedaseks. See on küll asi, mille üle tasuks palju mõtiskleda, et kasvõi veidigi õppida tajuma, kui suur asi see on, et meil kogu Universumi peremehega niivõrd hea läbisaamine on!
Tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle
“Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba” (2Kr 5:10).
Sellest, milline on meie hinge seisund siit ilmast lahkudes, ajaliku surma hetkel – või Kristuse aulise naasmise hetkel – sõltub meie igavik: kas jääme igavesti jumalaga kirjeldamatus ilus ja õnnes, või põleme põrgus koos kõigi teistega, kes on hüljanud Jumala ja tema armastuse.
Jumal austab inimeste valikuid ega suru ennast peale. Mõned küll mõtlevad, et kõik saavad pärast surma paradiisi, aga nood vist ei mõista, milles paradiisi olemus seisneb: nimelt, et see on täiuslik armastuse osadus Jumalaga ning seeläbi ka iseenda ja teiste olenditega. Kuid armastust ei saa vägisi sundida. See üürike elu siin ilmas on valikute tegemise koht ning aeg. Siin valib igaüks endale igaviku ja nagu ka need on tunnistanud, kellele on antud põrgust siia ilma teateid saata, pole hukkaminejatel süüdistada kedagi peale iseenda valikute – justnagu õndsuse pälvijatel pole selle eest tänada kedagi muud, kui Jumala armu ja nende tunnistust, kelle kaudu Jumala päästev evangeelium nendeni on jõudnud.
Kui selle maailma ajastu kord lõpeb ja Kristus kõigile inimestele nähtavalt, oma jumalikus aus ja väes tagasi tuleb, leiab aset viimne kohtupäev. See, kus igaühe tehtud valikud saavad kõigile nähtavaks ning kus sikkude ja lammaste teed lähevad igaveseks lahku.
Kui võrdleme inimese elu näitemänguga, kus igaüks oma rolli peab täitma, siis kuni saalis on pime, näibki kogu maailm koosnevat vaid sellest, mis toimub kulisside ja dekoratsioonide vahel. Ent kui etendus läbi saab ja tuled süüdatakse, selgub, et tegu oli siiski vaid väga väikese ja piiratud maailmaga, millest nüüd tuleb minna edasi avaramasse. Umbes selline elamus võib ehk olla siit ilmast lahkujail, kes avastavad end ühtäkki hoopis suuremast ilmast, milles siin näitelaval tehtud valikud osutuvad olevat määrava tähtsusega. Justnagu siin ilmas mõnikord väike nupuvajutus võib suuri asju käivitada või lõpetada.
Tema riigile ei tule otsa
Kristuse kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
Selle maailma loogika on niisugune, et teist võimalust ei tule. Igaviku kohtuga ei ole nagu siin ilmas mõne poliitilise küsimusega, et nii kaua tehakse uusi referendumeid või hääletusi, kuni korraldajate jaoks soovitud tulemus kätte saadakse. Niisugused referendumid ei austa valijate vaba tahet. Jumal austab meie tahet ja meie valikuid, mis sest, et ta nende üle sageli rõõmus ei ole. Ent teisiti poleks võimalik.
Selle maailma etendust mängitakse üksainus kord. Mis läheb hästi, läheb hästi, ja mis halvasti, see halvasti.
See on väga hea teadmine kõigile, kes Kristuses on saanud Jumala kuningriigi alamaiks. Neil pole siis enam vaja karta, “sest Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile; ning Jumal pühib ära iga pisara nende silmist” (Ilm 7:17). Nad näevad Jumala palet ning tema nimi on nende otsaesisel. “Ja ööd ei ole enam ning neile ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust, sest Issand Jumal ise valgustab neid, ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti.” (Ilm 22:5).
Issand Jeesus ütleb: “Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi” (Ilm 22:12).
“Aamen. Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20).
<< Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 04 << | >> Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 06 >>
