Väljavõte tundmatu autori raamatust “Teekond allikale” (väljaandjaks kirjastus Eesti Vaimulik Raamat A.D. 1989)
Mis on armulaud?
Sarnaselt pihile võib ka armulauda nimetada kristlaseks jäämise, täpsemalt, kristlaseks olemise sakramendiks. Seda on ta aga teises olulises plaanis: jumaliku väe, osaduse ja elu kinkimise plaanis täiendusena inimliku nõrkuse ja patu mittearvestamisele.
Nagu kadunud poeg, kes pöördus tagasi isakoju, sai mitte üksi andeks oma patud, vaid lisaks rikkalikke kingitusi ja pandi istuma pidulauda, nii on püha Õhtusöömaaeg usklikele avatud Jumala õnnistuste lõputuka varasalveks. Õigupoolest läks ka kadunud poeg isakoju mitte ainult andekssaamise lootuses, vaid ka lootuses saada osa kõigest elule vajalikust, mida nii külluslikult leidus isa aitades.
Armulaud on niisiis kooselu sakrament Jumalaga, Jumala käest vastu võetud elu (Jeesus ütleb: mina olen eluleib) proklamatsioon. Siin viiakse meie pühitsuselu aga lahutamatusse ühendusse ka teistega – kogudusega. Kristuse ihu liikmetena elame ühe ihu elu, kelle peaks on Kristus.
Selles mõttes on armulaud nii ristiusu, koguduse kui ka jumalateenistuse keskpunkt. Just siin kogeb kirik otseselt oma Lunastaja ihu ja verd – nähtavana ja jagatavana – ja selles osaduses ka ennast ikka ja uuesti Kristuse ihuna. See on usu ülim kõrgpunkt, auline kohtumine Päästjaga.
“Sõna sai lihaks ja elas meie seas ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõtt” (Jh 1,14). Selline armuime sünnib Jeesuse enda sõna põhjal ka pühas õhtusöömaajas. “Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse vere osasaamine? Leib, mida me õnnistamine, eks see ole Kristuse vere osasaamine?” tunnistab ap. Paulus (1 Kr 10,16).
Arusaadavalt vajab iga usklik võimalikult sageli sellist osasaamist. Seda ei jäetud kogudusele mitte väliseks usukombeks, vaid meie õndsakssaamisele möödapääsmatult vajalikuks armu ja õnnistuse vahendiks.
Mida arvatakse armulauast?
Tuleb tõdeda, et ometi mitte kõikjal, kus toimetatakse Issanda õhtusöömaaega matkivat talitust, ei jagata ega võeta vastu Tema ihu ega verd. Kuidas on see võimalik?
Spirituaalsed liikumised, mis ei tahtnud tunnistada kirikut Kristuse nähtava ihuna, ei võinud ka tunnistada, et leib ja vein õhtusöömaajas on Kristuse tõeline ihu ja veri. Sellisele arvamusele on jäänud kalvinistid, baptistid ja enamik teisigi usulahke.
Et edaspidi ümber seletada Jeesuse sõnu, õpetas juba Calvini eelkäija Zwingli, et sõna “on” (kreeka estin) tuleb mõista õieti “tähendab, kujutab”. Siin peitubki suur erinevus. Leib ei ole sel puhul enam Jeesuse ihu, vaid üksnes kujutab seda nagu pilt seinal.
Pildiga on aga lugu nii, et sellel võib olla kui ilus leivapala tahes, ometi see ei toida. Oli vaja kuidagi lohutada usklikku hinge, sest Jeesus oli ikkagi rääkinud ihust. Zwingli seletas, et “Kristuse vaimulik ihu on taevas”, kuhu siis leivamurdmisel “usu läbi” tõustakse ja millest “usu läbi” osa saadakse. Marburgi usuvaidlusel (1529) väidab ta, et Jeesus “on üles läinud taeva, istub Isa paremal käel, … võimatu oleks teda söömaajalt otsida.” Sellele vastab Luther: kui nii väga tahetakse midagi piltlikuna võtta, miks siis pigem mitte “taevast”, kuna teatavasti “taevast” Pühakirjas mitmesuguses tähenduses kasutatakse.”
Probleemi on tõstatanud inimlik tarkus, mis – nagu Jeesuse enda päevil – ei suutnud seletada ega uskuda Issanda sõnu: “Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud … ja leib, mille mina annan, on minu liha” (Jh 6,51), veel enam, et selle söömisest sõltub elu või surm (salmid 53 jj).
Et Jeesus ei rääkinud siin tähendamissõnaga ja pahandavad juudid olid õigesti aru saanud, näitab see, et Jeesus ei seleta oma sõnu ümber, vaid nõuab absoluutset usku. Ta kõne on küll “kõva”, nii et paljud jüngridki ei käi enam temaga. Siiski oleks Jeesus lasknud pigem minna ka ülejäänud 12-nel, kui et oleks vabastanud neid kohustusest uskuda tema sõnu.
Kuna sektantlik usukäsitlus on tõrjunud Jeesuse armulauaandidest tagasi taeva, on ka õhtusöömaaeg kaotanud seal oma tähenduse ja tõsiduse. (Nagu viidatud, ei puuduta B. Graham seda üldse oma õndsusteed näidata tahtvas raamatus “Rahu Jumalaga”). Taevase Jeesuse võib “usu läbi” südamesse võtta ju ükskõik kus ja millal. See on võimalikuks peetud, võimatuks aga, et Ta kuidagi võiks siduv olla leivas ja veinis. Nii pole need ka õndsuseks vajalikud.
Leivamurdmisest on vabakogudustes seetõttu saanud vaid usu (käsu) tegu, Issanda surma mälestamine. Jäänud seega vaid sakramendi inimlik pool. Ei mõelda enam, et usk on seotud Jumala sõnas, sõna on aga saanud lihaks. Et nüüd on usk seotud Jeesuse ihus, kirikus, konkreetselt ka Tema ihus ja veres pühal õhtusöömaajal.
Nii või teisiti – lahkkoguduste liikmed on vaimulikult raskes olukorras: Kui nende leivamurdmisel osutubki leib Kristuse tõeliseks ihuks, võtavad nad seda vastu kõlvatult (1 Kr 1,29), uskumata sellesse, mis ta on (sellesse uskujal tuleks liituda juba kirikuga). Kui seal aga pole ihu ja verd, on nad ilma sellest, mida Jeesus on käskinud õndsusvajalikuna. (Jh 6).
Milline sisuline väärtus on sektantlikul armulauakäsitlusel, ilmneb, kui arvestada, et samal meetodil võiks ja tuleks siis tõlgendada ka teisi Pühakirja kohti, näiteks Mt 3,17 või 17,5: “See on minu armas poeg ….” Kui “on” tuleb mõista “kujutab”, peaks tunnistama: Jeesus ei olnud Jumala Poeg, vaid üksnes kujutas teda! Poeg võis paremal juhul olla taevas!
Selline piibliseletus on kaheldamatult hingevaenlase hukutav eksitee. Kirjaseletuse reegliks on, et sõna tuleb kõigepealt mõista otseselt. Kaudselt tõlgendada võib teda vaid siis, kui otsene mõistmine osutub võimatuks. Kui nende kahe kõnesolnud olukorra puhul oleks tegu vaid uskumise võimalikkusega, peaks inimlikule tarkusele olema veel vähem usutav, et Jumal on saanud inimeseks, pealegi löödud risti meie eest! Kes usub seda, tohib uskuda ka teist.
See on usklike suur ja ülev eesõigus, et nad usu läbi tohivad armulauaandides näha Issandat ennast kui Paasatalle, teda vastu võtta, tema ohvri läbi pühitsetud saada. Lahkusulised peavad siin kurvalt ära minema, sest neil on liiga palju maailma tarkust nagu kord rikkal noormehel oli liiga palju vara.
Mida annab armulaud?
See on õieti jätk mõtisklusele, mis on armulaud. Sest mida ta on, seda ta ka annab. See on nagu lill, mille puhul ainult tinglikult võib õit lahutada lõhnast ja ilust, mida ta annab. Selliseks õieks on ka Kristuse ihu, antud surma meie eest. Temast osaleja saab niisiis ühtlasi osa
1) Kristuse ohvrist. Muutes õhtusöömaaja lauas leiva ja veini oma ihuks ja vereks, ning käskides sedasama jätkata oma jüngritel, oli Päästja eesmärk teha Püha Õhtusöömaaja kaudu kõik usklikud kõikidel aegadel osavõtjaks suurest ohvrist, mille täideviimine tal seisis ees Kolgatal (1Kr 11,24 jj). Jeesuse sõna põhjal on armulaud ristiohvri olevikustamine, taaskogemine. Selles ilmneb meile Jumala armastuse suurus, uuesti avatud paradiis (Lk 23,43) ja täiuslik hoolitsus meie eest (analoogselt 1 Ms 2). Jeesus kui Paasatall on selles ise kohal. Ta lepitab meid Isaga armulauas kui
2) uue lepingu paasasöömaajas (Lk 22), uuendades ja avades meie jaoks kõik Jumala tõotused. See on ohvrisöömaaeg, milles Kristuse ihu ja vere läbi (“… teie eest antud pattude andeksandmiseks”) saame ka andeks patud. Need on rohked igapäevased, ebatäiuslikkuse ja puudulikkuse patud (nn. kerged patud), mida me kõiki momendil võib-olla ei oska nimetadagi (Ps 19,13) ja mida armulauale valmistudes pole seetõttu olnud mõeldav pihi korras tunnistada, nagu teadlikke ja raskeid patte.
Et armulaual on pidulik kohtumine Lunastajaga, peab kristlane end selleks teadlikult valmistama, vajaduse korral ka meeleparanduse sakramendi läbi. “Talle pulma-õhtusöömaajale” ei kõlba ju minna ükskõiksel, paadunud meelel, määritud südametunnistusega.
Ometi vajame puhtust läbi ja läbi, ka kõige väiksema ja varjatuma patuni, et saada ka pühitsetud läbi ja läbi ja hoitud meie Issanda taastulekuni. Seda kõike leiame armulauast kui pühaks tegevat armu. Sellisena kingib armulaud ka
3) uue osaduse Jumalaga. Pattude andeksandmises vabaneb inimene oma häiritud, puudulikust ühendusest Jumalaga. Jumal sirutab nagu ülalt alla oma käe, et täita inimest tervikuna oma ligioluga Jeesuses, tõsta ta üles, anda talle uut jõudu, kasvatada tema usku. Pauluse sõnul: “Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees” (Gl 2,20).
Jumala ligiolu ühest erilisest küljest armulauas tunnistavad paljud imelised tervistumised armulaual käinute seas. Jumal ei anna siin mitte ainult vaimulikku jõudu risti kanda, vaid mõnelegi ihulikku paranemist ja uut armuaega. On kristlasi, kellele armulaud on ainsaks tõeliseks arstirohuks nii hingele kui ihule. Keegi tervistamise anniga kirikuliige tunnistas: “Suudan teisi aidata vaid siis, kui käin ise armulaual.”
Kirik tervikuna tunnetab end siin ühtse Kristuse ihuna ja iga kirikuliige end selle ihu elava liikmena (1 Kr 10,17).
Nõnda teostub uus osadus ühtlasi horisontaalselt, uue osadusena inimeste vahel. Issanda lauas saavad olla vaid ühe Isa lapsed, vennad ja õed. Armulaud on seetõttu ka
4) jumalarahva perekondlik osadussöömaaeg. Ja nimelt söömaaeg, mis rajaneb veresidemele. Mingid vaimsed või vaimulikud osaduskonnad ei saa seda asendada. Jumala leping oma rahvaga, kogudusega, muudab kirikliku osaduse verevendluseks. Oma olemasolugi on kirik saanud vere läbi, sest “ilma verd valamata ei ole lepingut” (2 Ma 24,8). Nii on see täiuslikuks osaduseks inimeste vahel, mille piirid ajas ja ruumis Jumala ligidus kustutab. Seepärast on armulaud ka
5) tulevase taevase söömaaja juubeldav eelmaitsmine, mida taastulev Issand pühitseb omadega siis, kui Jumala riik lõplikult avalikuks saab (Mt 25,20; Lk 22,16.18; Ap 2,46 jj; Ilm 3,20; 19,9 jne.). Et võiksime seda saavutada, on Jeesus meile armulauas ise tõeliseks eluleivaks, vaimulikuks toiduks. Oma ihu ja vere läbi kingib ta meile abistavat armu, Püha Vaimu väge, rõõmu ja rahu.
Kõigest eelöeldust lähtudes on hästi mõistetav ka vanas kirikus armulaua kohta käibele tulnud termin: eucharistia = “tänumeeli”, ka “tänupalve”. Armulaud osutub inimese poolselt ka täiuslikumaks tänuohvriks, mida ta siin toob Isale tema Poja Jeesuse läbi. Ei saa ju usklikule olla suuremat kinki Jumalalt kui püha Altarisakrament. Ja ei ole suuremat ega paremat usutegu kui seda igatseda ja sellest osa võtta nii sageli kui võimalik. Seda väljendab Jeesus ise sõnades “… nii sageli kui te sellest sööte…”
Sellisena täidab armulaud ka oma viimase ülesande, olla Issanda surma meenutuseks, kuulutuseks ja tunnistuseks (1Kr 11,26).
Keegi usklik õde palvetas sageli: “Oleks mul ometi tuhat keelt, millega võiksin kiita Sind, Jumal! Suudaksin ma ometi äratada kõiki inimesi Sind austama! Oleks mul jõudu kiita Sind enam kui kõik taevaste pühade koorid, kui õnnelik oleksin siis!” Kui ta kord jälle nõnda palvetas, kuulis ta Issanda häält talle ütlevat: “Tule mu lauale! Ja tea, iga kord, kui sa sellest leivast sööd ja sellest karikast jood, kuulutad sa Issanda surma enam kui sa iial ise suudad. Tule mu lauale ja täitub su soov Jumalat täiuslikult austada ja kiita.”
Kallis Jeesus,
kas tulen ma nõnda Su lauale?
Kas väriseb mu süda rõõmust ja tänust,
astudes Su ligi?
Nagu kord inglite glooria saatel
Sa laskusid maale taevast
ja lubasid Maarjal end kata lihtsaisse mähkmeteisse,
nii hõiskame koguduses Sulle
“püha, püha, püha!”
Kui valmistud laskuma alla altarile,
et astuda leiva alandlikku rõivaisse.
Kas tunnen Sind ära seal
ja võtan vastu Kuningana
nagu Sind mähkmeteski ära tundsid targad Idamaalt?
Kas toon Sulle meeleparanduse tänuande?
Kas lasen endani Su armastuse elustavat leeki?
Millal on armulaud?
Millised tingimused on vajalikud armulaua olemasoluks? Kuivõrd mõjustab jagaja või vastuvõtja usk armulauda? Sellised küsimused on koormanud raskelt meie rahva usuelu, sest neist on kujunenud kristlaste osadust ohustavad küsimused.
Kaheldamatu eeldusena kuulub armulaua kehtivuse juurde kõigepealt
1) SÕNA, s.t. Kristuses kehtivad seadmissõnad ja teised armulaua iseloomu ja pühitsemist väljendavad tekstid. On vajalik ka kiriku poolt kindlaks määratud ja UT mõttele vastav
2) AINE (hapnemata leib ja vein). Ei ole mõeldav omavoliliselt ja põhjendamatult Kristuse ihu ja verena välja jagada ükskõik mida, nagu näiteks küpsiste ja limonaadiga on teinud seda keegi vabakoguduste jutlustaja vastristitute puhul Valgejõel 1975. a.
Et vältida taolist väärtegevust ja sakramenti “õigesti talitada” (Augsburgi Usutunnistus 7), veel enam aga, et üldse omada meelevalda selleks pühaks toiminguks, on vajalik kiriku poolt antud
3) AMET. Augsburgi Usutunnistus ütlebki, et “keegi ei tohi kirikus … sakramente talitada, kui ta selleks ei ole korrakohaselt ametisse kutsutud” (14). See on ka mõistetav, kuna Jeesus vastupidi söömise käsule, mille ta andis kõikidele (Jh 6), on jagamise käsu Suurel Neljapäeval andnud apostlitele.
Demokraatiavaimustusest ja endakehtestamisest kantud usuliikumised pole suutnud mõista seda Jumala kuningriigi vaimulikku tõde. Ei küsitud ainult, miks ma ise ei või pidada armulauda, vaid ka – eriti kui avastati, et endal pole ainsamatki, teistel on aga väga palju pattu – kas üldse kehtib kirikus jagatud armulaud.
Viimane küsimuseasetus oli õieti kahekordselt väär. Lahkusu mõttes, kus oluline vaid n.-ö. südamevahekord ja armulauda ei peeta sakramendiks, poleks ju kehtimist vajagi olnud – mälestada oleks saanud ikkagi. Samuti poleks senise armulauaosaduse väline kord võinud takistada “usu läbi” osa saamast taevasest Jeesusest. Neil, kel kadus usk isiklikku pattude andekssaamisse armulauas, tekkis kartus “uskumatute laualiste” patust osa saada. Õige pea aga selgus, et lahklaualisigi kiusab patt edasi nagu kord Paulust ja et pühade osadus jääb samaaegselt ikka ka patuste osaduseks. Et patuse, isegi jumalasalgaja osavõtt armulauast ei tühista tema kehtivust ega õnnistust teistele, näitab muuseas juba Juudase osavõtt esimesest õhtusöömaajast (Lk 22,11).
Siin ei lugenud aga enam piibellikud põhjendused. See oli väe küsimus.
Esimesest lahklauast Eestis kirjutab “Ridala ärkamise ajalugu” järgmist: Ärganud pidanud tundi Soonurga saunas, “aga need, kellel teatud salanõu oli, puudutasid üksteisele külge ja läksid välja…” (Võrdle Jh 13,30) “Ilusa heinamaa metsa valisid nad oma ülemiseks toaks… kokkujääjate laul kõlas väga armsasti neile sinna kätte. Siis teenis v. H. Ransberd Jeesuse asemel. Nõnda mälestati kalli Jeesuse surma… 13. sept. 1882. a. Sellega oli eesti rahva seas esimene kiriku lahk sündinud.” Lõhestaja (diabolus) oli saanud oma tahtmise.
1 Ko 10 räägib neist, kes väljaspool kirikut toovad ohvreid ja ütleb, et “seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele.” Kindlasti ei teinud vennad Ridalas seda otseses mõttes. Nad talitasid n.-ö. heas usus – siiski isemeelses ja alandusevaeses usus. Seepärast pääses võidule lihameel, mille vili ometi kuulub sinna. “Liha teod on aga ilmsed, need on: … kildkonnad, lahkõpetused…” (Gl 5,19). Pühakiri hoiatab veel, et “kõik on lubatud, aga kõik ei ehita kogudust” (1 Ko 10) ja Jeesus ütleb: “kes minuga ei kogu, see hajutab” (Lk 11,23). See oli samm, mis kindlasti ei ehitanud vaid lammutas kogudust, kirikut meie rahva keskel ja ajaloos. Ei ehitanud see ka baptistikogudust Ridalas. Praeguseks on koguduseliikmeid koha peal vaid üksikuid, 1984. a. hävitas tulekahju liikumise keskuseks olnud vana palvemaja.
“Jeesuse asemele” ei saa hakata ükski inimene ise. Ei või ju ükski vend teist lunastada. Jeesuse asemel, õieti ta ihuna, ta endana, on maapeal vaid kirik. Ja ainult kirik saab oma ameti kaudu pühitseda esindajaid tooma esile kalli Jeesuse tõelist ihu ja verd. Siis nad ka kehtivad. Seda näitas juba mõtisklus vaimulikust ametist. Nii aga, nagu poleks kehtinud nõid Siimona jagatud armulaud, ei kehtinud see ka 1882. a. Ridalas ega sarnasena hiljemgi ja mujal.
Endastmõistetavalt tuleb armulauaannid vastu võtta usus. Uskumatul ja pilkajail pole sealt midagi head oodata. Kui palju on aga kellegi südames tõelist, elavat ja tulist usku, see jääb alati isikliku vahekorra küsimuseks Jumalaga. (Kui usk on ka nagu sinepiiva, saab armulaud õnnistuseks tema kasvamisele). Igatahes ei muutu jagava vaimuliku või vastuvõtja usust altariandide tõeline olemus. Oleks ju veider arvata, et kui mul ei ole täit usku, vaid ainult poolik usk, siis leib, mida ma armulaual söön (teistega jagan), oleks ainult poolest saadik Kristuse ihu, või kui veerand usku, siis vaid veerand! Luther kirjutab, et “säärane suhtumine tähendaks sakramendi ülimat teotamist ja häbistamist. Kuidas tuldaks sellele mõttelegi, et Jumala Sõna ja tema korraldus peaks olema seetõttu ebaõige ning kehtetu, kui meie seda vääralt tarvitame… Kuld jääb ikka kullaks, ka siis kui seda kannab mõni hoor patu ja häbiga” (Suur Katekismus).
“Seda tehke”, seisab kirjas… see sõna teeb, et preestri käsi saab Kristuse käeks”, kirjutab Luther, näidates armulaua sõltumatust inimlikust võimekusest. See teadmine on ülendav: kiriku nõuete kohaselt seatud armulauas puudutab Jeesus tingimusetult meid igaühte.
Millal tulla armulauale? Lutheri väljenduse kohaselt tuleb sellel, kes tahab, et teda veel kristlaseks peetaks, vähemalt 1-2 korda aastas armulaual käia. Loomulik oleks aga sellest palju sagedamini, kasvõi igal võimalikul juhul osa võtta. Kelle usk on nõrk ja väike, peaks kindlasti tulema lauale, kuna armulaud selleks ongi, et meie usku kasvatada. Kelle usk on elav ja tugev, peaks armulauast osa võtma tänumeeles ja selleks, et mitte väsida ega tuimuda.
Armulauaosadusest ilma jätmine on raskeks kiriklikuks karistuseks. Õigustatult tsiteerib Luther püha Hilariust († 369), kes ütleb: “Kus pole tegemist sellisega patusega, keda peaks kõrvaldatama kogudusest ja kes tuleks tunnistada lausa paganaks, seda ei pea sakramendist eemale jäetama.”
Seda ei peaks ammugi tegema ükski kristlane ise. Ükski vabandus ei kaalu üles Issanda kutset.
Tänu ja kiitus Sulle,
kõigeväeline Jumal, taevane Isa,
et Sa mind Talle õhtusöömaajale
ja pulmalauda oled kutsunud.
Tänu Issand, et toidad mind oma osadusega,
et tohin Sind ennast vastu võtta
leivas ja veinis Sinu teenijate käest.
Ma tahan ütelda koos Kempise Thomasega:
“Suur on see preestrite ülesanne ja au,
mis on usaldatud neile ja ei kellelegi muule.
Ehk ma oleksin puhas kui inglid ja püha nagu
Ristija Johannes, siiski poleks ma väärt,
et saada ja jagada seda kallist sakramenti.
Sest see ei ole inimeste endi käest,
õnnistada ja välja jagada seda taevast söömaaega.
Vaid see on Issanda käsk ja seadus,
et preester oleks Jumala teener…
Palju enam kui oma mõtet ja asjade välist kuju
peab ta uskuma kõigeväelist Jumalat.
Pühas tõemeeles kummardades
toimetama söömaaega …
sest omas pühas ametis on ta Jeesuse asemel.”
Kas olen ma mõelnud sellele?
Olen palvetanud oma vaimuliku eest?
Ehi, Issand, õpetajat oma väe ja Vaimuga kõrgest,
et ta võiks ehitada Sinu kogudust Sinu auks.
Anna mulle aukartust ja alandlikku meelt
näha temas oma karjast ja vaimulikku isa,
kes “söödab su tallekesi” (Jh 21,15).
Sinu ihu on tõeline söök ja Sinu veri tõeline jook.
Nendega toidad mind usu pikal teel,
et võidaksin elukrooni.
Mu hing oli täis valu ja haigust – nüüd olen terve!
Olin väsinud ja nõrk – nüüd olen tugev!
Mu patud olid nagu helepunane riie
– Sinu veres said nad valgemaks kui lumi!
Ja ma tean, et miski, ei surm ega elu,
või mind lahutada Jumala armastusest,
mis on Jeesuse Kristuses, meie Issandas.
