Mina usun kõigeväelisse Isasse,
taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse

Eelmisel lehel tõdesime, et sõnad “mina usun Jumalasse” tähendavad märksa enamat, kui pelgalt tema olemasolu tunnistamist. Just nagu inimestevahelistes suheteski eeldab kellessegi uskumine muidugi ka tema olemasolu tunnistamist, kuid tähendab sellest ikka märksa enamat.

Tõdesime sedagi, et ristiusus on oluline nii selle kollektiivsus, see “meie usume”, kui ka isiklik suhe Jumalaga, “mina usun”. Samamoodi on lood Jumala ja meie suhtega: ta tunneb ning armastab meid kõiki, aga mitte ainult meid, vaid ka igaüht meist isiklikult. Jumal tunneb meid paremini kui me ennast ise tunneme. Õnnistegija sõnul on meie juuksekarvadki kõik ära loetud ja ühtki neist ei lange maha meie taevase Isa teadmata. Seda väga isiklikku tundmist ja suhtumist tähistab see, mida pühakirjas taas ja taas väljendatakse öeldes, et Jumal tunneb ning kutsub igaüht nimepidi.

Meil on palju keerulisem talle samaga vastata. Jumala jaoks on meid tunda väga loomulik – lõppude lõpuks oleme ju igaüks ennekõike tema looming ja elame maailmas, mille olemasolu sõltub ainuüksi Jumala tahtest. Jah, Jumalale on meid tunda loomulik, meil Jumalat tunda on aga üleloomulik. Jumal jääb ju väljapoole meie pisikest meeltega tajutavat ja masinatega mõõdetavat maailma, justnagu kunstnik on olemuslikult erinev oma loodud maalist, pangu ta end sellesse kuipalju tahes; või nagu programmeerija on olemuslikult erinev ükskõik kui keerukast tehisintellektist, mille ta on loonud.

Kui Jumal tunneb meid igaüht nimepidi, siis millise nimega meie teda tunneme?

Heal lapsel mitu nime, see tundub olevat meie päevil üsna levinud praktika. Jääb mulje, et suur osa vanemaist peavad oluliseks lapsele vähemalt kahe eesnime andmist. Iseasi, kas need nimed ka midagi tähendavad. Ajalooliselt on nimed tihtipeale olnud väga konkreetse tähendusega, tähistades kas midagi lapsukese sündimisega seotut või siis seda, milliseks last loodeti kasvavat. Nii võis mõni tütarlaps saada nimeks Meri ja teine Hilja, mõni noormees aga olla vanemate silmis tõeline Aare või Kalju jne. Kristlikus traditsioonis on olnud levinud seegi, et laps saab nime selle pühaku järgi, kelle mälestuspäeval ta sünnib või ristitakse.

Mõneski kultuuris võib inimese nimi elu jooksul ka muutuda vastavalt sellele, millist rolli ta parasjagu kannab. Nii võib lapsel olla üks, noorukil teine ja täismehel kolmas nimi. Mõnes traditsioonis saadakse uus nimi näiteks vaimulikuks või kloostrielanikuks pühitsemisel. Kõige tuntum on vast see, kuidas Joseph Ratzingerist sai Rooma paavst Benedictus XVI või Jorge Mario Bergogliost tema mantlipärija Frantsiskus.

Nime funktsioon on selle kandjat kirjeldada ja teistest eristada. Nii on oma nimi ühiskonnas igal inimesel ja igal perekonnalgi. (Mulle tundub, et mõnigi kord ei saa inimesed aru, et perekonnanimi on justnimelt perekonna nimi, mis kirjeldab selle kandjaid kui üksteisega liidetud tervikut. Ikka paneb imestama, kui mõnikord inimesed abielludes otsustavad kumbki erinevat perekonnanime kanda: aga kas see siis tähendab, et üks või teine osapool tegelikult ei soovi “jätta oma isa ja ema ning hoida oma abikaasa poole”? Või pole lihtsalt väga palju mõelnud sellele, mida ühine nimi tähendab. Kes teab …)

Omad nimed on ka jumalatel. Paljudel rahvastel on olnud omad panteonid, kus sõna jumal on sisuliselt liiginimetus ja seetõttu kirjutatakse muidugi ka väikese algustähega (vähemalt lause sees). Niisugused jumalad on harilikult midagi tänapäeva koomiksite ja multifilmide superkangelaste sarnast, pikaealised või suisa surematud eriliste võimetega tegelased, aga enamasti kõige selle juures siiski üsna inimlikud. Neil kõigil on mõistagi ka omad nimed, igasugu Hermesed ja Zeusid, Rad ja Taarad ja Odinid ja mis kõik veel. Niisugust paljujumalalist maailmapilti nimetatakse peenema sõnaga polüteismiks ja see oli ka keskkond, kust omal ajal võrsus muistsete juutide seas tasapisi taipamine, et see Issand, kes neid kõnetas ja suunas, kes nende isadega lepingu tegi ja neile kummalisi tõotusi jagas, on hoopis teistsugune jumal. Pigem suisa Jumal – suure algustähega. Ainulaadne olend, kelle puhul ongi võimalik vaid Nimi, mitte liiginimetus.

Tänapäeva nutitelefonidega juhtub vahel, et põhjusel või teisel lähevad nad nii kuumaks, et on raske käes hoida. Selles pole midagi enneolematut: juba 2. Moosese raamatus jutustatakse sellest, kuidas Jumal leegitseva põõsa vahendusel Moosesega suhtles. Andis talle korraldusi – ja Mooses muidugi küsis, kellega on tal au – nagu meie päevil küsitakse siis, kui helistatakse tundmatult numbrilt. Et jumal küll, jah, aga milline neist täpsemalt? Mis su nimi on? Ja Jumal vastas: “Minu nimi on Olev.” „Ma olen see, kes ma Olen!”. See heebrea keeles ehje ašer ehje ongi tõlgitav kui ‘Mina, kes olen’ ehk ‘Olen, kes olen’ ehk lühemalt Olev. Kuidas seda mõista?

See võib olla ühtaegu nii viide sellele, et Moosesega kõneleb see Jumal, kes ka päriselt on, vastandina neile jumalatele, keda inimesed endile välja olid mõelnud, või siis et tema on see, kes ise on kõige esmane ja tõelisem reaalsus üldse ning kelle tahtest sõltub kõige muu olemasolu. Aga seda võib tõlgendada ka kui keeldumist vastamast, sest suheldes tõelise Jumalaga ei olegi Moosese küsimus päris asjakohane. Samamoodi võiks küsida, mis värvi on number neli või kuidas kolmnurk ka maitseb.

Nagu öeldud, õppisid muistsed juudid sellest alles tasapisi aru saama. See ei läinud neil kergelt, kuid viimaks jõudsid nad selleni, mida peenema sõnaga nimetatakse monoteismiks ehk ainujumalausuks.

Monoteism ei tähenda, et jumalaid on N hulk ja see N on parasjagu lihtsalt 1. Ei, vaid pigem seda, et sõna “Jumal” ei ole mitte liiginimetus, vaid viide täiesti ainulaadsele nähtusele, kellega tuleb arvestada. See on ühtaegu nimisõna ja nimi ise, mistap kirjutame teda ka lause sees suure algustähega. (Sellest kirjapildist tunneb ära, kellel on religiooni alal haridust ja kellel mitte.) Samamoodi on näiteks ka inglise keeles vahe sõnade god ja God vahel. Araabia keeles, muide, on sõna “Jumal” “Allah”, nii et ka araabiakeelsed kristlased palvetavad Allahi ehk Jumala poole. Sellest sõnast piisab. See pole kaugeltki täiuslik, kuid vähemasti osutab õigesse suunda. Üldiselt, kui ütleme nt, et “Issanda nimi olgu kiidetud”, mõtleme kiituse objektina ikka Jumalat ennast, mitte üht või teist nime, millega teda kutsuda.

Nimetasime ennist, et inimeste nimed on sageli mõeldud iseloomustama nende rolli või vähemalt vanemate ootusi nende suhtes.

Jumalat me tunneme selle kaudu, mida ta endast on ilmutanud, ja tema tegude kaudu siin maailmas. Meie usutunnistused nimetavad peamisi nendest, mis aitavad meil tema suunas õiget kurssi hoida. Piiblis on lisaks veel mõningaid nimesid, mida ta on enda kohta tarvitanud, nagu näiteks Iisraeli Püha või, mis kõige imelisem, Jeesuse sõnad sellest, et Jumala nimi on “Isa, Poeg ja Püha Vaim”, kuid sellest tuleb juttu hiljem. Praegu vaatame, mida meile öeldakse Jumala kohta üsna siin usutunnistuse alguses. Nikaia usutunnistuse sõnul usume me esmalt “Ühteainsasse Jumalasse”.

Üksainus

Taas, see “üksainus Jumal” ei tähenda mitte niivõrd usu objektiks olevate jumalate arvu. Ei ole nii, nagu keegi usumüüja küsiks meie käest: “Mitut jumalat teie täna soovite uskuda?” ja meie siis vastame, et paluks meile praegu üksainus, täname väga. “Mitu Jumalat?” on sama kasutu küsimus nagu “Mis on Jumala nimi?” Mõlemad eeldavad, et on olemas mitu samaliigilist tegelast, kelle hulgast on võimalik teha oma valik. Jumal on aga oma olemuselt täiesti ainulaadne. Sestap, kui räägime “ühestainsast Jumalast”, ei pea me mitte silmas Paul-Erik Rummo tõdemust: 

“Hea mees, kes arvab, et on mitu jumalat,
parem veel, kes valib neist üheainsa välja.”

Juutidel võttis sellest arusaamine päris kaua. Vana Testamendi päevil oli küll aegu, mil nende hoiakut iseloomustas mõtlemine, et neil, juutidel oli oma jumal ja nende naaber-rahvastel omad jumalad ja kellel lahingus paremini läks, selle jumal oli parasjagu auväärsem. Et jah, meie jumal on meie jumal, aga kui vaja, siis võime ju ka teiste omadele ohverdada, et mitte olla naaberrahvaste suhtes ebaiisakad ning et igaks juhuks proovida endale ka nende teiste jumalate soosingut kindlustada. Üksnes aegamööda muutus juutide suhe oma jumalaga sääraseks, et puhtalt utilitaarne aspekt, Jumala abi lahingute võitmisel ja majandusliku õitsengu saavutamisel, hakkas jääma tagaplaanile ning olulisemaks muutus arusaamine, et see Jahve, kes oli teinud lepingu nende rahva esiisadega ja läbi sajandite oma rahva käekäiku mõjutas, on ikka midagi hoopis teistsugust kui muude rahvaste jumalad.

Kõigeväeline

Edasi ütleb usutunnistus, et Jumal on kõigeväeline ehk teisisõnu kõikvõimas. Et pole midagi, mis oleks talle võimatu.

See on iseenesest loogiline ega vajakski eraldi rõhutamist, kui meie usk mitte nii mannetu ei oleks. Meie häda on ju selles, et oleme harjunud silmnähtavaid ja masinatega mõõdetavaid asju, mis igas objektiivses mõttes näitavad meile ometi väga väikest osa kogu maailmast, pidama esmaseks reaalsuseks ja kõike, mis jääb väljapoole meie argiseid kogemusi, millekski ebatõeliseks.

Kui Jumal on maailma Looja, siis on loogiline, et tal on selle maailma üle meelevald. Siin pole midagi pistmist nõidusega. Pigem võiksime sellest mõelda niisuguses võtmes, et kui inimene loob endale oma unistustes mingi maailma, siis on tal kõik meelevald seda maailma oma tahtmise järgi vormida. Või kui programmeerija loob keerulise arvutiprogrammi, on tal ometi võimalik soovi korral selle aluseks olevaid muutujaid muuta ja algoritme korrigeerida.

See, et unistajal ja programmeerijal on niisugune võimalus, ei tähenda, et nad seda alailma kasutama peaksid. Küllap on iga unistaja kogenud, et unelmatel on oma loogika, mida on meeldiv lasta omasoodu välja mängida. Programmeerijagi sekkub ehk pigem siis, kui asi on läinud väga viltu ning ähvardab programmi lõpptulemust vussi ajada, muidu aga saab lasta asjadel omasoodu töötada.

Jumal on oma maailma loonud nõnda, et siingi on oma loogika ning ta on vabatahtlikult piiranud oma kõikvõimsust sellega, et on loonud siia ilma inimesed, Jumala enese sarnaselt vaba tahtega olendid, kelle valikutel on päriselt reaalsed tagajärjed. Seega saab Jumal ühtpidi küll teha kõike, mida tahab, aga teisalt ka ei saa: mitte, et ta oleks nõrk, vaid kuna ta armastab meid ja soovib meie vabadust. Niisugune vabatahtlik enesepiiramine iseloomustab Jumala suhtumist meisse: nii tõsiselt võtab ta oma loodute enesemääramisõigust. Niisugune on tema armastus meie vastu, et ta ei sunni oma tahet meile peale, vaid kutsub meid vabatahtlikult astuma temaga suhtesse.

Selle tõdemuse kaudu jõuamegi järgmise märksõnani, mida usutunnistuses Jumala kohta tarvitame. See on inimestevahelistest suhetest üle võetud sõna “isa”.

Kõigeväeline Isa

Jumal on ilmutanud ennast nõnda, et usutunnistuses võime nimetada teda  mitte lihtsalt kõikvõimsaks, vaid “kõigeväeliseks Isaks”. Võime arvata, et kui Jumal peaks ennast ilmutama mõnel teisel planeedil teistsugustele olenditele, siis kasutaks ta ehk teisi võrdlusi, ent inimestele on ta kõnelnud endast justnimelt kui heast, ent õiglasest Isast. Jeesus õpetab nimetama teda lausa Issiks – niivõrd lähedane on Jumal oma hoolitsuselt meile igaühele.

See on niisiis suur ja imeline asi, et kõigeväeline Jumal, kelle tahtest sõltuvad kogu mikro- ja makrokosmos oma avaruste ja imedega, on meile nõnda lähedane!

Sõnadega on, teadagi, nii, et nende tähenduse mõistmiseks tuleb panna tähele ka aega ja kultuuriruumi, milles neid kasutatakse. Sõnadele on omane tähenduste või vähemasti tähendusvarjundite muutmine. Tänapäevane “isa” on sageli kas “Soomes tööl” ja koju jõudes kõndiv rahakott, või siis “purjus ja peksab” vmt. Piibliaja “isa” kujutlusele vastab meie kontekstis ehk “taluperemees”, oma kodakondsete eest hoolitseja, vastutaja ja autoriteet.

Jumal hoolitseb meie eest ja tahab kinkida meile parimat, mida vajame. Kuna ta on kõikvõimas, on tal võimalik kinkida meile parimat, mida vajame, kui aga oleme vaid valmis seda temalt vastu võtma. Mitte alati ei ole see parim täpselt see, mida me parasjagu tahame või mis tundub meile olevat mugavam. Jah, oma ootustes Jumalale peame arvestama sellega, et tema hinnangud võtavad arvesse märksa suuremat perspektiivi kui meie tujud ja arvamused. Koerad on ses osas mu meelest suurepärased õpetajad: mina peremehena püüan neile ikka parimat pakkuda, ent see tähendab tihtilugu seda, et ma ei anna neile neid roogi, mis oleks nende tervisele kahjulikud, või ei luba neid porisena tugitooli vmt, ükskõik kui innukalt nad ka ei nuruks. Alatihti mõtlen, et küllap oleme meie, inimesed, Jumala silmis sama mõistmatud, aga ikka ka väga armsad tegelased …

Siingi on hea mõelda Jeesusele. Me teame, et Isa teda, oma ainusündinud Poega väga armastab. Armastas ka siis, kui Poeg siin Maa peal tolmustel teedel rändas ja oma teenimistööd tegi. Kõrbes paastudes tuletas kurat talle meelde, et Jumal võib ka kividest leiba teha. Lõpp näljale ja kannatustele! Jeesus ei vaielnud vastu – võib muidugi. Aga ta ei soovinud seda imet. See läinuks vastuollu tema missiooni loogikaga. (Vt Luuka 4:1-13)

Templi harjal ütles kurat, et Jumal võib jalamaid läkitada ingleid teda hoidma, kui ta otsustab alla hüpata – ja nii saaks ta jalamaid kümme korda kuulsamaks. Mis nii viga messiatööd teha, kui kõik inimesed on näinud tõestust selle kohta, kui vägev mees ta on! Taas ei vaielnud Jeesus vastu sellele, et Jumal tõesti võib seda imeasja teha. Aga “võib” ja “tasub teha” ei ole sama asi.

Ka Ketsemani aias teadis Jeesus, et Isa võib lasta kannatuste karikal temast mööda minna. Ta isegi väljendas oma igatsust, et see nõnda läheks – kuid ometi pidas olulisemaks, et esikohal oleks taevase Isa tahe ning plaan ja mitte tema enese hõlpsam saatus.

Ka meie teeme hästi, kui õpime usaldama Jumala kõigeväelisust, mis meile alati parimat korda saadab. Me teame, et ta suudab ja annabki meile parima, kuid samas ei peaks me kohtlema teda kui kosmilist klienditeenindajat või robotit, kuhu paned aga palve sisse ja peadki kohe saama, mida soovid. Jumala kõikvõimsuse usaldamine sisaldab endas ka usaldust selle vastu, et tema teab paremini, mis meile tõeliselt hea on, mis sest, et meie ise avastame seda sageli alles tükk maad hiljem tagantjäreletarkusena.

Edasi jätkab meie usutunnistus väitega, et meie kõigeväeline Isa on …

Taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Looja

Nende sõnadega tunnistame, et Jumal on esmane reaalsus, kõige oleva Looja ja jätkuva olemasolu põhjus. Maailm ja kõik mis seal sees eksisteerib sellepärast, et Jumal seda soovib. Ta võiks ka mitte soovida ja ikka olla samavõrd reaalne ja samavõrra Jumal. Maailma ja meie olemasolu ei lisa midagi juurde tema jumalikkusele ega õnnele. See on selge arm ja suure tänu põhjus, et Jumal siiski soovib seda maailma ja ka meid selles!

Loomise all mõistame me oleva loomist olematusest (creatio ex nihilo), mitte pelgalt olemasoleva ainese ümberkujundamist, nagu teevad inimestest loojad.

Loodud maailm kätkeb endas nii nähtavat kui ka nähtamatut maailma. 

Nähtava maailma all peame silmas eelkõige füüsilist maailma, pisimaist aineosakestest galaktikate ja Universumi mõõtmatuseni välja. Sinna kuuluvad nii elus kui ka eluta loodus, kivimitest konnade ja inimesteni. 

Nähtamatu maailma all peame silmas mitte niivõrd seda oletatavat tumeainet, mida universumis arvatakse moodustavat umbes 83% universumis leiduvast ainest, vaid eelkõige ikka vaimset maailma, nii ingleid kui ka inimhingi. 

Inimene

Viimase puhul on vast oluline nimetada sedagi, et inimene koosneb nii ihust kui ka hingest. Vahel öeldakse “mul on hing” või “mul on ihu”, aga kristlastena me teame, et see pole päris korrektne. Õigem on öelda “Mina olen hing” ja “Mina olen mu ihu” ühtaegu. See kõik on Jumala looming. Oma ihu saame Jumalalt läbi materiaalse maailma, mille ta on loonud, läbi oma vanemate ning teiste esivanemate kaastöö. Oma hinge pälvime Jumalalt otsese annina. Nõnda oleme seotud mõlema maailmaga, nähtava ja nähtamatuga.

Meie ihud siin ilmas on surelikud, hinged aga surematud.

Just see, et hing ilma ihuta pole tõeliselt inimene, on, muide, ka see, mispärast me nii innukalt ootame kord ihu ülestõusmist ja igavest elu, aga see on jällegi juba ühe hilisema mõtiskluse teema. Praegu piisab teadmisest, et Jumal on niihästi nähtava kui ka nähtamatu maailma, ka niihästi elavate kui surnute Jumal ning tema, kõikvõimas Looja, on meile nii lähedane nagu hea issi oma lastele.

<< Mõtisklusi kristliku usutunnistuse ainetel << | >> Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 03 >>