Meie usume …
ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse,
Jumala ainusündinud Pojasse,
kes Isast on sündinud enne kõiki aegu,
Jumal Jumalast, valgus valgusest,
tõeline Jumal tõelisest Jumalast,
sündinud, mitte loodud,
olemuselt ühtne Isaga,
kelle läbi kõik on loodud;
kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast
ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud.
Nüüd liigume edasi usutunnistuse teise artikli alguse juurde. Asi läheb keerulisemaks. Uskuda, et on olemas Jumal, kes kogu meile tuttava maailma on sihipäraselt kavandanud ning moel või teisel loonud, on küllaltki loomulik. Seegi on loogiline ja hõlpsasti vastuvõetav, et kui säärane Looja juba kord on, siis on ta ka kõikvõimas. See, et ta suhtub meisse kui armastav isa oma lastesse, on juba raskem uskuda, kuid samuti mitte enneolematu. Ka paljude primitiivsete religioonide puhul on jumaluse kui taevase isa kujund oluline olnud, nii et ilmselt on meis, inimestes, see tunnetus juba loomuldasa kusagil olemas.
Nüüd aga jõuame hoopis kummaliste väidete juurde selle kohta, et toosama Jumal, kõiksuse Looja ja ülalpidaja, on mitte ainult Isa, vaid ka Poeg; ja mitte ainult seda, vaid et ta on nüüd ka inimene. Vahel öeldakse, et Jumal on lätlane. See ei ole õige: Jumal on juut. Kuid iga asi siiski ükshaaval …
Ühteainsasse Issandasse
Ühteainsasse sellepärast, et Jumal on üks. Sõnaga “Issand” ehk “Isand” ehk “Valitseja” või “Peremees” asendasid juba muistsed Juudid Jumala püha nime Jahve, kartes kümnele käsule tuginedes seda nime kogemata ilmaasjata tarvitada. Julgem siis juba ümber öelda. Justnagu meie esivanemad igaks juhuks metsa ääres “hundi” asemel “võsavillem” või “hallivatimees” ütlesid.
Seega rõhutame usutunnistuses, et kui räägime Issandast Jeesusest Kristusest, räägime ikka edasi sellestsamast ainujumalast, kellest usutunnistuse alguseski kõnelesime. Jumal on üks ning ta on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Jeesus Kristus, kellele usutunnistuse teine osa keskendub, on tõeline Jumal. Kuid ta on ka tõeline inimene.
Jumala ainusündinud Pojasse
Eespool mõtisklesime sellestki, et kui Jumal ilmutab ennast mõnel teisel planeedil teistsugustele olenditele, kasutab ta ehk muid võrdlusi, kuid inimestele on ta kõnelnud endast kui heast, ent ka õiglasest Isast. Jeesus õpetab nimetama teda lausa Issiks.
Just Jeesus on ka see, kellelt me kõige enam õpime seda, et Jumal pole mitte ainult meie taevane Isa, vaid ta on täiesti erilisel moel Isa oma ainusündinud Pojale. Mida see tähendab? Selle mõistmiseks tuleb esiteks meeles pidada püha Aquino Thomase rõhutust, et igasuguste võrdluste puhul on erinevusi alati rohkem kui sarnasusi. Eks just sel põhjusel rääkinud Jeesus ka nii palju väga erinevaid tähendamissõnu selle kohta, milline on Jumal ja tema kuningriik.
Teisalt aga tuleb meeles pidada, et selle võrdluse – Jumal kui Isa ja Poeg – on meile õpetanud justnimelt tema, kes ühtpidi ise on kõigeväeline Jumal, teisalt aga ka inimene. Ehk siis see, kes mõistab hästi mõlemat: Jumalana teab ta, millest ta räägib, inimesena aga oli ta avalikult jutlustamise alguseks juba oma kolmkümmend aastat saanud kogeda seda, mida tähendab inimene olla, kuidas me inimestena mõtleme ja mismoodi asjadest aru saame. Kõike seda teades leidis Õnnistegija, et kõnelda Jumalast kui Isast ja Pojast ja Pühast Vaimust, on just see kõige mõistlikum viis inimestele seletada teda, kes oma olemuselt on meile, piiratud olendeile, hoomamatu. Tõesti, tark ning hea õpetaja on see, kes oskab keerulisi asju nõnda seletada, et kuulaja vähemalt midagigi aru saab. Tänu Jumalale, et meil Jeesuses Kristuses selline õpetaja on!
Kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga
Nagu öeldud, igasugune võrdlus kätkeb endas alati rohkem erinevusi kui sarnasusi ning need maised mõisted, isa ja poeg, ei ole ses osas erandid. Sestap jätkab usutunnistus kohe täpsustustega, mis aitavad vältida vääritimõistmisi.
Esiteks öeldakse, et Poeg on Isa Ainusündinu. See ei tähenda mitte, et Jumalal on N arv poegi ja see N võrdub lihtsalt ühega. Nagu Jumal Isa on ainulaadne ja loendamatu, nii on ka Poeg samasugune. Ainusündinu on ainulaadne!
Ta on sündinud … vastu kõiki ootusi mitte taevasest emast, vaid Isast. Siin ei tule meil näha mitte moodsa soo-ideoloogia eelkäijat, mille järgi ka mehed võivad sünnitada, kui nad vaid tahavad – ehk kui mõni naine tahab end mehena identifitseerida –, vaid seda, et Isa ja Poja ainulaadselt lähedase vahekorra selgitamiseks on “sünnitama” Õnnistegija meelest kõige parem saadaolev termin. Inimkeeltes ei ole paremat sõna, sest meil pole lihtsalt selgemat kogemust sellest, mil moel Poeg Isast pärineb. Siiski võime uskuda, see suhe on vähemalt sama isiklik ja lähedane, nagu inimese sündimine oma vanematest.
Inimene pälvib eksistentsi oma isa, ema ja Jumala koostööst, Poeg aga pärineb ainuüksi Isast.
Inimestega on nõnda, et poeg on paratamatult oma isast ja emast noorem. Ta võib mõnikord olla neist küll targem ja mida tahes veel, kuid ajaliselt on ikka vanemad ees ja laps järel. Et meil ei tekiks kiusatust sedasama järgnevus-suhet Pojale üle kanda, kinnitame usutunnistuses, et Poeg on Isast sündinud enne kõiki aegu. Kunagi pole olnud aega, mil Isa poleks olnud Isa, kunagi pole olnud aega, mil Poega poleks olnud. Jumala Isa ja Poja suhe on mõistagi pealekauba meile tuttava aegruumi-väline asi, sest see aegruumgi on ju tema enda looming, loodud justnimelt Poja kaudu.
Meie pärast
Kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast
ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud.
Sõna “religioon” tähendab oma etümoloogilistelt juurtelt taasühendamist, kaotatud kontakti taastamist. Kõik religioonid võrsuvad inimeste loomupärasest vaistlikust tunnetusest, et meie suhe oma Loojaga ei ole selline, nagu ta peaks olema. Side meie vahel on katkenud.
Hiljaaegu avaldas NASA mitmeid imeilusaid fotosid, mille vastne James Webbi nimeline kosmoseteleskoop on teinud meist nii ajas kui ka ruumis väga kaugel asuvatest asjadest. Neil piltidel näeme võrratuid kaadreid paikadest, kuhu meil siin ilmas vist küll kunagi lootust pole pääseda. Noh, aga Jumal on meist veel palju kaugemal. Kui juba selles aegruumis on paljud asjad meist ligipääsmatus kauguses, mis siis veel rääkida temast, kes asub väljaspool seda aegruumi!
Nüüd aga selgub, et need kaugused on ometi ületatavad. Mitte ühegi inimeste loodud kosmoselaeva poolt, vaid n-ö sealtpoolt siiapoole. Jumal ise on meie aegruumi sisenenud. Jumal Poeg on saanud lihaks, tõeliseks inimeseks.
Kas suudame natukenegi taibata, kui kolossaalne see asi on!? Kõiksuse Jumal saab inimeseks! Taas nendesamade kosmoseteleskoobi piltide kontekstis võime mõelda, kui tilluke ja tähtsusetu näib olevat siin ühe väikese galaktika serval asuva väikese tähesüsteemi kolmanda planeedikese peal askeldav inimkond ilmaruumi üüratute avaruste kõrval. Ja nüüd tahate väita, et kogu selle kosmose Jumal saab inimeseks!?
Jah. Mitte sellepärast, et inimesed oleksid nii tohutu tähtsad omast vägevusest – mis sest, et meile ju ikka meeldib mõelda sellest, kuidas kogu maailm meie ümber tiirleb – vaid sellepärast, et Jumal on kõikvõimas ja kõikvõimsa Jumala jaoks on tühiasi ka näiliselt väikest ning tähtsusetut tähele panna! Ja veelgi enam sellepärast, et Jumal meid mitte ainult tähele ei pane, vaid armastab. See Jumala armastus meie vastu on õieti just see, mis annab tõelise aluse ka inimväärikusele.
Niisiis, Jumal saab inimeseks sellepärast, et ta on kõikvõimas – aga samas ka meie pärast ning meie õndsuseks.
Seegi võiks panna meid päris tõsiselt imestama. Kes oleme meie, et saame sundida Jumalat midagi tegema? Vastus sellele on: me oleme need, keda ta on loonud ja keda ta armastab. Sellepärast on meie häda ja vajadused see, mis sunnivad Jumalat tegutsema.
Niisiis veelkord: meie pärast ja meie õndsuseks on Jumal Poeg Püha Vaimu läbi lihaks saanud Neitsi Maarjast.
Siin tuleb nüüd viimaks ema mängu. Jumal Poeg on igavikus sündinud ainuüksi Jumal Isast, kuid inimeseks saanud on ta nagu meiegi: oma ema üsas.
Usutunnistuses on nimepidi nimetatud üksnes kahte tavalist inimest: neitsi Maarjat ja Pontius Pilatust. Mõlemad seisavad Jumala inimesekssaamise pöördepunktide juures. Üks on seotud tema sündimise, teine surmaga. Mõlemal oli vabadus otsustada tema saatuse üle. Kui Maarja oleks ingel Gabrielile ei öelnud, poleks Sõna saanud lihaks. Kui Pontius Pilatus oleks juutidele ei öelnud, poleks Jeesus pidanud ristil surema ning milliseks õndsusajaloo kulg siis kujunenuks, ei oska me arvata.
Igatahes läks nii, et kui õnnis neitsi Maarja nõustus saama Päästja emaks, sai sõna lihaks. Seda lihalikkust rõhutab usutunnistus täitsa asja pärast, sest läbi aegade on ikka olnud neid, kellele kuidagi ei mahu pähe, et Jumal võiks päriselt meiesuguseks saada. Ikka tahaks teda kujutleda vaimsema või abstraktsemana, pigem sellise ilusa ideena Jumalast, kes elab väga kaasa meie inimlikkusele, kes meid mõistab jne – aga ristiusk kuulutab, et Sõna sai lihaks, justnagu meie igaüks oleme lihast ja luust inimesed. Ristiusk on inkarnatsiooniline, mateerial on siin hea ning oluline osa.
Prohvetivaimuga mees Richard Hobbs on Õnnistegija suhu pannud niisugused sõnad:
Ma ei tulnud võimuga
nõudma oma kuningriiki.
Ma küsisin alandlikult, vallaliselt tüdrukult,
kas tohin tulla,
liha tema lihast,
lapsena tema üsast.
Isegi mitte täiesti arenenud lapsena,
vaid embrüona,
inimkonna väikseima ühikuna,
täiesti kaitsetuna
ja sõltuvana mu ema hoolitsusest
nii tema enda kui minu vastu.
Suudad sa kujutleda
kõige Loojat
sisaldumas tema enda poolt loodud olendi
ainsas rakus?
Ma ei otsinud erilisi eeliseid;
ma kannatasin kõike
mida igaüks teist kannatab:
seadsin ohtu oma eksistentsi
just nagu igaüks teist riskib
elu ja tervisega
sündimisele eelnevail [elu]kuudel.
Ja kui ma sisenesin oma maailma
nõnda viisakalt ja tasakesi,
kas on siis põhjust arvata, et ma tuleksin sinu südamesse
jõhkralt ja lärmakalt?
Miks kardate te
mind sisse kutsuda?
Jah, nii inimlikult sai Sõna kord lihaks. Justnimelt kord: väljaspool aega ja ruumi olija astus aega ja sai inimeseks mitte “ükskord ammu-ammu seitsme maa ja mere taga” või “ühes kauges galaktikas”, vaid üsnagi teada ajal ning kohas.
Nii pole ka tema sündimine, millest jõululugu meile räägib, mingi ülev, kuid ebamaine asi, vaid ühtaegu jumalik, kuid samas ka vägagi maine ja inimlik sündmus. See ongi lihakssaamise müsteeriumi tähendus, et temas need kaks, maine ja jumalik, kohtuvad! Üks hea vend on Tõnu Trubetsky muusikale kirjutanud jõululaulu “Jumala enese inkarnatsioon”, kus muuhulgas seisavad sellised salmid:
Laudas on soe,
veidi rõske ja soe.
Sõimes on poeg,
see on Jumala Poeg.
See on ju taevase Jumala Poeg.
Neitsi ees sõimes on Jumala Poeg.
Lojuste keskel on Jumala enese Poeg.
Pimestav kiir.
Silmipimestav kiir.
Lahti on piir,
maa ja taevaste piir.
See on ju lunastus, inkarnatsioon.
Headuse kehastus, inkarnatsioon.
Pattude puhastus, inkarna-inkarnatsioon.
Aga inkarnatsioon – see tähendabki maakeeli lihaks-saamist.
“Meie pärast ja meie õndsuseks” on Jumal “alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud.”
Väga ilmekas lugu sellest, kuidas Jumal tõepoolest päriselt meiesuguseks inimeseks sai, seisab Luuka evangeeliumi teises peatükis. Seal jutustab evangelist, et kui Jeesus oli saanud kaheteistkümneaastaseks, läks ta koos oma vanematega pühadeaja kombe järgi üles Jeruusalemma.
“Kui nad olid pärast nende päevade möödumist teel kodu poole, jäi Jeesus Jeruusalemma, ent tema vanemad ei teadnud seda. Aga et nad arvasid tema olevat teekaaslaste seas, käisid nad ära ühe päeva tee ja hakkasid alles siis otsima teda sugulaste ja tuttavate juurest. Ja kui nad teda ei leidnud, pöördusid nad teda otsides tagasi Jeruusalemma. Kolme päeva pärast sündis, et nad leidsid Jeesuse pühakojas istumas õpetajate keskel neid kuulamas ja küsitlemas. Kõik, kes teda kuulsid, olid hämmastunud tema mõistusest ja ta vastustest.
Ja Jeesuse vanemad olid teda nähes jahmunud ning ta ema ütles talle: „Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud.” Ent tema ütles neile: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?”
Aga nemad ei mõistnud neid sõnu, mis ta neile rääkis.
Jeesus läks koos nendega ja tuli Naatsaretti ning oli neile allaheitlik. Tema ema hoidis kõik need lood oma südames alal.
Ja Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.” (Lk 2:39-52)
Kui Jumal sai inimeseks, sai ta tõepoolest inimeseks koos kõigega, mis sinna juurde kuulub. Ka piiratuse ja vajakajäämistega.
Inimene sünnib, teadagi, väga enneaegselt ning vajab erinevalt enamikust muudest elukatest veel väga pikka aega oma vanemate hoolitsust, enne kui suudab ise enam-vähem adekvaatselt toimima hakata. Kaheteistaastane arvab tihtipeale, et on juba suur, aga pole seda sageli siiski. See pole patt, see lihtsalt on osa sellest, millised me inimestena oleme. Ja Jumal on sellest kõigest osa võtnud.
Mõni loeb Piiblist seda 12-aastase Jeesusega sündinud lugu ja püüab leida seletusi, miks oli Jeesuse jaoks õige panna oma vanemad niisugusesse keerulisse olukorda, täita nende süda mitmeks päevaks suure murega jne. Küllap õnnestub ka enam-vähem ilusaid seletusi välja mõelda. Kuid palju ilmsem seletus on vist küll selge igaühele, kes kunagi ise laps on olnud ja sellest veel midagi mäletab.
Selles vanuses oskab noor inimene vastata täiesti adekvaatselt küsimustele nagu “Kas sa peaksid oma vanematele ütlema, kuhu sa lähed, isegi siis, kui Su enda jaoks on asi ääretult põnev ja ilmselge?” Või: “Kas on õige põhjustada oma vanematele suurt südamevalu sellega, kui nende silmist ootamatult ära kaod?”
12-aastane teab õigeid vastuseid küll, kui temalt küsida – aga ta ise ei pruugi tulla selle peale, et neid küsimusi endale esitada. 12-aastane Jeesus Jeruusalemma templis on mu meelest just selline tõeliselt inimlik 12-aastane. Nii inimeseks on Jumal meie heaks saanud!
Jumal, nagu oleme varemgi tõdenud, ei armasta meid kaugelt, vaid väga lähedalt. Meil on niisugune Jumal, kes tõesti mõistab meid, sest ta on ise inimeseks saanud. Kui keegi üldse teisele öelda võib: “Ma tean, mida sa tunned,” siis on see Jumal ise. Ta teab, mida igaüks meist oma inimlikkuses läbi elame, ta elab meile kaasa – ja soovib, et me tema läbi osa saaksime ka sellest jumalikust elust, mis lihakssaamises meile käe on sirutanud.
<< Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 02 << | >> Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 04 >>
