“Teekond allikale”: piht

Peatükk tundmatu autori raamatust “Teekond allikale”. Raamatu väljaandjaks on kirjastus Eesti Vaimulik Raamat ja raamat ilmus AD 1989.

II Piht

Piht ehk meeleparanduse sakrament on armuvahend ja kiriku tunnus, mida võidakse paigutada nii Sõna kui sakramentide alla. See sõltub sakramendi definitsioonist. Kui selles ei rõhutata niivõrd teatud aine olemasolu (näiteks vesi ristimises) kuivõrd Kristuse käsku ja tõotust, kuulub piht sinna. See on ka tavapärane käsitlusviis.

Teisalt võib pihti temaga ühendatud “armusõna” tõttu mõista Sõna erilise vormina. Sellele on mõnes oma mõttekäigus tõuget andnud Luther, kes püüdis rõhutada ka Sõna enda sakramentaalset iseloomu. Ometi jäid nii Luther kui ka teised usupuhastajad pihti mõistma sakramendina.

Mõlemi käsitlusviisi puhul on asi sisuliselt sama. Seetõttu ei ole ka probleemiks, et hilisemas evangeelses kirikus ja usuteaduses on vaheti loobutud nimetamast pihti sakramendiks. Paraku on see (just uuemal ajal) toonud endaga kaasa pihti jäämise tahaplaanile. Et näidata Jumala armuvahendit tema ülesande suuruses, räägitakse tänapäeva teoloogias jällegi pihist kui sakramendist.

Näiteks viidatakse P. Brunneri, A. Petersi ja E. Pöhlmanni sakramentide arvu käsitluses nimelt neile, “millised Kristus on seadnud, seega kolmele. Seega jäävad … ristimine, absolutsioon (piht) ja armulaud” (Pöhlmann, “Dogmaatika”).

Arvestades sellist olukorda ja vajadust ka meie kodumaa usuelus, on käesolevas mõtiskluses õige vaadelda pihti just sakramentide seas.

Miks pihtida?

Usu- ja pühitsuselu keskne küsimus on patt. See häirib ka päästetud inimese vahekorda Jumalaga. Kuidas vabanen ma peale ristimist sooritatud isiklikest pattudest, saavutan taas ristimise armu?

Vastus tundub olevat lihtne: palun Jumala käest andeks. Aga kuidas? Uskliku isiklik palveosadus Jumalaga sisaldab loomulikult ka patutunnistuse. Siiski osutub see üksi lähemal vaatlusel ebapiisavaks:

Esiteks on sel puhul võimatu kindlaks teha, kas pattude andekssaamise kindlus, kui see üldse tekib, on tõepoolest Jumala armuteo või hoopis endasugessiooni tulemus. Alati jääb küsimus, kas seda armusõna ei ütle ma endale ise, ei õigusta ega pisenda oma tegu, ei pea tegelikust suuremaks oma kahetsust. Siin tõusevad taas kõik “südame” probleemid ja kahtlused. Kuradile meeldib väga, kui inimene jääb kahtlusse oma pattude andekssaamise suhtes või andub andekssaamise illusioonile. D. Bonhoeffer ütleb: “Pihtimises annab Jumal oma abi patusele, kes ilma selleta on ohus ennast petta ja ise endale andeks anda.” (“Nachfolge”, 1937).

Teiseks devalveerub nõnda ka Jumala arm, muutub odavaks ja tühiseks. Arvamus, et Jumal mulle juba on andestanud Kristuse ristisurma pärast, et seda teades ja uskudes olen ka käesoleva patu automaatselt andeks saanud – tarvitseb vahest korraks põlvitada ja palvetada – muudab Jumala passiivseks armu-mahutiks. Patustaja teab juba ette oma andekssaamist, nii et patt, mida ta teeb, polegi enam patt. Ta ei tegevatki enam pattu – nagu mõned lahkusulised leiavad.

Kas ei osututa just selliste hukutavate eksituste ohvriks, kui arvatakse, et südamepihist piisab? Kas saab keegi olla üheaegselt kaebealune ja kohtunik?

Kristus tõotas meile andeks anda eeldusel, et tunnistame oma süüd ka inimeste ja kiriku ees (Mt 5,23.24; Jk 5,15; 1 Jh 1,8). Kristus, kes meid Isaga lepitas, on kirikus ise ligiolev. Oma tahte väljendusena usaldas ta apostlite kätte nn. võtmete meelevalla (potestas clavium) patte andeks anda või kinnitada (Jh 20,23; Mt 16,19). See preesterlik meelevald sisaldab endas niisiis ka vaimuliku kari ja Jumala viha võimaluse: patte kinnitada. Siin on kirikul vastutusrikas ülesanne olla hingekarjase kaudu inimese vaimuliku olukorra hindaja ja kohtunik ning jagada kahetsevale patusele mitte inimeste vaid Jumala õigust, õigeksmõistmist Kristuse pärast ja nimel.

Üksikkristlasi, vastupidi, hoiatab Jeesus: “Ärge mõistke kohut!” (Mt 7,1).

Kõikjal, kus kirik sellist meelevalda kasutades kahetsevale patusele tema patud andeks annab, kinnitab Jumal lepituse patusega. Nii osutub piht Jumala võiduka armu kaheldamatuks, rõõmuküllaseks märgiks.

Pihil on usklike jaoks seetõttu aga veel teinegi ülesanne: pihti kaudu saavad nad osa Jumala Vaimu abistavast armust, kasvavad meeleparanduses, tunnetavad ning õpivad võitma oma vigu ja nõrkusi, saavad võimelisteks teostama vabatahtlikku isiklikku tunnistust. Piht süvendab patutundmist, õpetab, mis on ja mis ei ole patt. Üksikpihil saab vaimulik vestluses selgitada usklikule tema vaimulikku olukorda, tema vigade ja kiusatuste tagamaid, juhatada teda sügavama enesetundmise ja tundlikuma süüme juurde. Piht on niisiis väga oluline vahend uskliku individuaalseks juhtimiseks täiuslikkusele (Mt 5,48; Ef 3,19), tema usuliseks kasvamiseks.

Seda armuvahendit ei tohi muidugi lahutada ülejäänud meeleparandusvormidest. Oma süü tunnistamine palvetades, patutunnistus jumalateenistuses, andekspalumine sellelt, kellele on ülekohut tehtud, oma süü heastamine – need kõik on erapihi ja andestuse eelastmeks, mis ilma nendeta mõtte kaotaks. Samal ajal on piht armuvahendina kõigi nimetatute tõukejõud ja haripunkt, milles nad päästva teostuse leiavad.

Inimloomus igatseb pihti ja meie süda on rahutu seni, kuni ta rahu leiab Jumalas. Sellepärast pole ükskõik, kellele kurdame oma häda, kellele pihtime. Kelle sõnadel on jumalik volitus, kus kuuleme Jumala häält?

Kellele pihtida?

Üldise preesterluse väärast mõistmisest on pärit arvamus, et patte on õigus andeks anda igal pihti kuulanud kristlasel. Tegelikult on sellega samasugune olukord nagu karjaseametiga: kui kõik on karjased, pole keegi karjane. Miks siis üldse keegi teine peaks andeks andma? Igaühel on see voli siis ka iseenda suhte, nagu soovi korral samuti võib välja lugeda Jeesuse sõnast. Nii kaotab see sõna aga oma mõtte. (Omapoolselt tuleb muidugi igal kristlasel andeks anda oma võlglasele, seda aga enda ja mitte Jumala nimel.)

Teisalt on ka mõeldamatu, et Jeesus sellise jumaliku meelevalla oleks andnud juhuslike inimeste hooleks. Kas võib see olla iga piimatoitu vajava algaja kristlase osa? Või variseri osa, kes sellega oma õigust ja pühadust veelgi rõhutab? Või kiriku ja maailma vahel kõikuva kahtleja ja patustaja osa? Niisugune olukord tooks paratamatult kaasa jumaliku anni ebaõige kasutamise, Jeesuse sõnul – pärlite heitmise sigade ette.

On tõsiselt ohtlik kasutada oma hingehädas mitte vaimuliku ameti, vaid mõne ilmikkristlase abi. Ma ei laseks end opereerima kaugeltki mitte igaüht, ei aednikku ega lihunikku, kes nuga käes meie juurde astuks, olgu nad omas ametis nii tublid kui tahes. Seda kummalisem on, et oma hinge lahata oleme sageli valmis laskma igaüht, kes Piibel käes meie juurde astub. Usume enam mõnd nurgaevangelisti kui oma koguduse õpetajat. Kui palju sandistatud hingi on sellise tegevuse tulemuseks!

Usalduse arsti vastu annab tema ettevalmistus ja amet (s.t. ka vastutus). Nii on see ka vaimulikuga. Muidugi võivad vahel ka arstid eksid ja alati ei suuda vaimulikki anda kohe vaigistavat rohtu. Selles osas aga, kus ta oma ameti õigustes annab edasi meie tõelise hingearsti Jeesuse armusõnad, on need alati mõjusad ja tervistavad meie vahekorra Jumalaga.

Ja veel. Ainult vaimulikul on tema ametiga kaasnev kohustus pidada pihisaladust. Siin jääb vaimulik ainult kanaliks ühenduses: mina ja minu Jumal. Kelleltki teiselt ei saa seda nõuda ega panna seda sageli rasket iket igale vennale.

Issand, tihti ei mõista ma ennast ka ise. 
Sina aga tunned mind. 
Ma ei taha näha end sellisena nagu Sina mind näed, 
ka siis, kui see mulle valu ja häbi teeb. 
Ma tean, et Sa mind armastad ja et võin end 
usaldada Sinu kätesse sellisena nagu olen 
– et Sina mind uuendaksid. 
Selleks rajasid Sa kiriku, 
jätsid talle Sõna terava mõõga, 
mis lõhestab ihu ja hinge ja on mu 
südame mõtete hindaja. See on valus. 
Aga Sa andsid ta selleks, et mind aidata: 
“Kellele te patud andeks annate, neile on need andeks antud!” 
Aita mind, Jeesus, oma uhkusest jagu saada, 
alandliku ja lootusrikka meelega oma patud tunnistada, 
et saaksin tagasi oma vaimuliku tervise sõna läbi, 
mida õpetaja Su nimel lausub.

Mida pihtida?

Kui Sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? (Ps 130,3). Ei jõua me ju ometi iga eksisammu kohemaid tunnistada õpetajale?

Pühakiri ütleb, et “kõik ülekohus on patt ja on pattu, mis ei ole surmaks” (1 Jh 5,16). Need on nn. kerged (põhiliselt inimliku nõtruse ja ebatäiuslikkuse) patud, mis ei too endaga koheselt kaasa armuolukorra kaotamist. Neid võib iga usklik tunnistada palves Jumalale ja võtta andekssaamist vastu usus evangeeliumi sõnasse. Siiski on usuelule kasulik ka neid teatud aja tagant vaimulikule pihtida.

On olemas aga ka pattu, “mis on surmaks” (1 Jh 5,16), s.t. asetab inimese väljapoole õndsust. Nii nagu ristimata inimene vabaneb pärispatust ja pääseb Jumala riiki Kristuse ihu, kiriku läbi ristimises, niisamuti vajab ka surmapatu olukorras olev inimene taasühendamist Jumalaga kiriku kaudu pihtis. Seepärast vajab surmapatt võimalikult kiiret pihtimist – me ei tea ju päeva ega tundi, millal Kojaisand tuleb.

Loomulikult nõuab see sügavat patutundmist, mis tõelisele usuelule on möödapääsmatu.

Sisuliselt on patt sõnakuulmatus Jumala tahte vastu, mida ta ilmutab meile omas Sõnas ja kirikus. Patt on vabatahtlik tegu. Mida teadlikum on otsus ja mida kaalukam on eksimus, seda raskem on patt. Nii loeb kirik kergeteks pattudeks üleastumisi käsust, mis ei kohusta raskelt, samuti pooliku teadlikkuse ja tahtega toime pandud üleastumisi seadustest, mis kohustavad raskelt. Need on, nagu öeldud, ebatäieliku pühitsuse ja inimliku nõtruse patud (näiteks ei osutata alati abi seal, kus vajatakse; ei palvetata küllaldaselt, hilinetakse lubaduse täitmisega jne.). Surmapatuks on seevastu teadlik ja tahtlik üleastumine Jumala selgetest käskudest olulises asjas. (Näit. patud 10-ne käsu vastu) Andeksantavatel ja surmapattudel on lõputu olemuslik erinevus. Totaalseks patuks on sõna otseses mõttes vaid surmapatt, sest just see on oma sisult otsene sõnakuulmatus, sellal kui andeksantav patt temaga võrreldes on vaid mittetäielik sõnakuulmine. Tegu on hoiakuerinevusega, suundade vastupidisusega, kus inimese süda kas kaldub Jumala poole või Jumalast eemale.

Sageli osutub raskeks neid patu valdkondi eristada. Jumalal ei ole olnud plaanis anda meile selget piiri. Küllap hakkaksime siis pidama arvestust ja loobuksime pingutusist oma vahekorras Jumalaga. Jumal tahab, et inimene tuleks oma patuga pihtis tema ette pigem vara kui hilja. Kui vaja, aitab ta neid piire meile selgitada juba pihiisal.

Pihile tulija ülesandeks on oma elu Jumala käskude valgel võimalikult täpselt analüüsida. Selleks võivad kaasa aidata nn. pihipeeglid, mis tavaliselt rajanevad 10-le käsule, aga ka UT kirjakohtadele. Usuelus ei piisa sellest, et ma lihtsalt tunnistan end läbini patuseks. Kristus ei vaja sõdureid, kes arvavad lihtsamalt läbi saavat, korrates: “olen süüdi, olen süüdi”, teadmata samal ajal, mida neilt nõuti või mida nad oleksid pidanud tegema. Üldine patutunnistus – olen kõike teinud! – on sisuliselt võrdne tunnistamata jätmisega: pole midagi teinud. Inimene ei püüa sel puhul tõsiselt näha oma rikutuse konkreetsust ega ka võidelda selle vastu. See ei ole meeleparandus.

Jumal, Sa oled Issand, kõrgel üle kõige 
ja ometi igaühe lähedal. 
Mina olen Sinu sulane, kõige selle haldaja, 
mida Sa minu kätte oled usaldanud. 
Sinu ees pean ma aru andma. 
Ma tean, et mu elus on suutmatust ja pattu. 
Ma oleksin pidanud paremini kasutama Sinu ande, 
olema hoolsam töötegija Sinu viinamäel. 
Üle kõige aga luba mul tunnetada, 
kus olen astunud Sinu tahtmise vastu, 
tõuganud Sind eemale, tahtnud otsustada üksi.

Kas olen ma palunud Püha Vaimu valgustust, 
et paremini näha ja hinnata ka oma väikesi patte, 
oma puudulikkust, kasutamata talente? 
Olen ma kahetsenud oma süüd? 
Olen igatsenud andestust? 
Või puudub mul julgus oma pattu tunnistada? 
Olen ma valmistunud pihiks? 
Olen ma pihtinud?

Kuidas teostub piht?

Pihi võib jagada kahte ossa. Ühelt poolt kuulub pihi juurde 1) patutundmine ja tunnistamine, 2) kahetsus, 3) andekspalumine, 4) valmisolek oma süüd heastada ja 5) edaspidi patust hoiduda. See on pihi esimene osa, n.-ö. inimese töö.

Teine pihi osa on andeksandmine (absolutsioon), mida teostab vaimulik Kristuse korralduse põhjal ning mis seetõttu oma iseloomult on täiesti Jumala töö.

Analoogiliselt on parandatud king ikkagi meistri töö, kuigi anname ta ära ja saame kätte vastuvõtja käest. Või jällegi on see valitseja töö, kui ta määrab teatud tingimustel sõdurile ordeni ja läkitab ohvitseri seda üle andma: kellele teie ordeni annate, sellele on ta antud. Kui nüüd sõdur hakkab protsessima, et ta ei taha ordenit ohvitseri, vaid otse valitseja enda käest, jääks ta kindlasti sellest hoopis ilma. Nii on ka usuelus rumal ja ohtlik nõudmine: kuidas saab mulle andeks anda vaimulik, tehku seda Jumal isiklikult!

Kristuse sõdurina teab usklik, et vaimuliku ameti olemasolu ja õigustus ongi Jumala otseseks ja isiklikuks tööks.

Luther ütleb selle kohta: “Non homo, sed Deus absolvit, Kristus istub seal, Kristus kuuleb, Kristus vastab, mitte inimene.”

Just sellest lähtudes pole pihiisal pihisaladuse avaldamise õigust. Luther ütleb edasi, et kui talle pihitaks ka surmapatt, keelduks ta ka kohtu ees selle kohta tunnistust andmast, “sest mitte mina ei kuula pihtimist, vaid Kristus.”

Niisiis on pihtimine alati meie isikliku vahekorra küsimuseks oma Õnnistegijaga. Seepärast nõuab piht mitte ainult teooriat, vaid veel enam praktikat.

Kuidas ja kus pihtida? Õpetaja juurde minna, talle pihisoovist teatada ja häälega oma patud tunnistada võib sisuliselt kõikjal, kuigi seda oleks kohasem teha kõnetundide ajal kirikus või käärkambris.

Ka jumalateenistuses leidub armulauatalituse eel üldpihiks nimetatav osa. Sellest osavõtt valmistab meid puhastavalt ette püha õhtusöömaajale. Kergete, igapäevaste pattude puhul on see vajalik ja sobiv, kuigi see oma tähenduselt ei ole piht: siin ei tunnistata vaimulikule ühtki konkreetset pattu. Sellepärast on selle kõrval vähemalt raskete pattude puhul vajalik eraviisiline pihitalitus.

Selline loomulik arusaam oli ka Eesti kirikus üldiselt maksev veel eelmise sajandi lõpuni, millal pietistlike ja sektantlike usuvoolude mõju (oma otse-andekssaamise kujutlusega) ühelt poolt ja individualism oma vale-häbiga teiselt poolt võõrutas ka paljud kirikuliikmed erapihist. Aseainena tõusis siis sellesse ausse ekslikult üldpiht. Kaasaja usuelu nõuab aga kummagi asetamist õigesse paika.

Kõige soovitavam on leida endale alaline pihiisa, vaimulik, kes suudab mõista ja aidata lahendada just neid probleeme, mis mulle olulised, keda selles mõttes võib usaldada, kes saab olla vaimulikuks juhendajaks. See ei pea ilmtingimata olema oma koguduse õpetaja, kuigi viimane oleks parim lahendus.

Millal pihtida? Kes usus kasvada tahab, pihib sageli. Ta on huvitatud alatisest kontaktist oma pihiisaga, pidades temaga nõu kõigi elu oluliste küsimuste lahendamisel.

Kogu teadlik usuelu on sõltuv inimese vabast tahtest. Luther kirjutab selle kohta “Suures katekismuses”, et “mõned tõlgendavad vabadust nõnda, nagu poleks enam üldse vaja pihtida… Kuid säärastele sigadele ei peakski kuuluma evangeelium ja nad ärgu saagu sellest midagi… Sa ju põlgad seda, mida ükski kristlane ei tohi põlata ja saavutad sellega, et sa ei saa pattude andeksandmist. Ühtlasi on see kindel tunnus, et sa niisamuti põlgad evangeeliumi.”

Need Lutheri sõnad on vahest liigagi teravad. Ometi on tegelikult aga nii, et kes on tõelised kristlased, teavad selle sakramendi väärtust ja peavad seda kalliks, teevad selle ise endale kohustuslikuks ja tulevad pihile iga kord, kui südametunnistus neid vaevab.

“Kui ma manitsen pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen olema kristlane”, ütleb Luther. Nagu ristimine oli vajalik kristlaseks saamiseks, nii on piht vajalik kristlaseks jäämiseks, ristimise armu uuendamiseks ja usus kasvamiseks – see on vaimulik reegel.

Tänu Isa taevas Sinu headuse ja armastuse eest, 
et oma Pojas kinkisid mulle 
meeleparanduse vabastava sakramendi. 
Et tohin pihiisalt vastu võtta Tema sõnad: 
“Mine rahus, sinu patud on sulle andeks antud!” 
Aga Issand ütles veel: 
“Mine, ja ära tee enam pattu!”

Kas olen seda lubanud, seda täitnud? 
Tean, et minulgi on palju murtud tõotusi 
ja et põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega. 
Aga ma ei taha kaotada julgust: 
Sina tõstad mind taas üles, kinnitad mu vaimu. 
Aita mind üha uuesti küsida, 
kas ei vajaks ma taas pihti?