Väljavõte tundmatu autori raamatust “Teekond allikale” (Eesti Vaimulik Raamat A.D. 1989)
Paljud ütlevad: milleks sulle kirik, Jumal on ju kõikjal. Ta puudutab meid looduses, mõtleja kambris, usulisel koosolekul, ükskõik, kus vaid tahad uskuda. Õige. Jumal on kõikjal, nagu vettki leidub kõikjal looduses: õhus, mullas, igas rohulibles ja meis endaski. Kui aga tahame juua, ruttame ometi kaevule. Kui nõuame päästvat eluvett, tõelist osadust Jumalaga, ei saa me läbi kirikuta. Kirik on kaev maailma liivas.
Et aga juua, tuleb kõigepealt kummarduda kaevu kohale. Tuleb end allutada kuulekusele kiriku ees ja usu kaudu vastu võtta temas sisalduv Jumala armastus. Vastasel korral on arutlus kiriku üle sama kasutu kui toidu üle, mida vaadeldakse kõrvalt, mida pole maitsetud. Selline usk peab olema enda täielik üleandmine kiriku Issandale, Jeesuse elu vastuvõtmine oma eluna. Selline usk peab sisaldama usalduse Jumala vastu ka seal, kus kõik pole veel selge, valmiduse võtta oma rist enese peale ja järgida Jeesust.
Niisiis eeldab kiriku liikmeksolek täiskasvanud inimeselt kõigepealt tahteotsust. Kes on teinud otsuse liituda kirikuga, sellel tuleb minna õpetaja juurde ja küsida, mida tal tuleb edasi teha (Ap 2,37). Sellest peaksid alustama ka need, kes seni on kuulunud mõnda lahkliikumisse. Kui olda veel ristitud, tuleb lasta end ristida, võtta vastu uussünni sakrament. Kes on mõnes vabakoguduses õigesti ristitud, selle ristimine kehtib edasi. Lapsena ristituil tuleb konfirmatsioonitalituses tunnistada ristimise armu vastuvõtmist teadlikus usus. Igal juhul on vajalik vaimulik ettevalmistus, mida juhendab õpetaja. Tuleb süvendada Pühakirja ja kiriku tõdede tundmist, palveoskust ja vaimset valmisolekut tervikuna, et astutav samm oleks kindel. Kiriku liikmeks ei tule ju mitte ainult saada, vaid ka jääda. Tuleb ennastsalgavusega elada uut, Jumalast kingitud ja juhitud elu, teades, et Jumala poolt antud anne on alati ka ülesanne. Siin peab ilmnema elav usk, julgus ja valmidus tõsta oma küünal kõrgele küünlajalale, et kutsuda ja juhtida Jumala armastuse juurde ka teisi.
Tänapäeva kirik ei vaja liikmeid, kes on mures ainuüksi oma hingeõndsuse pärast, kes, arvates selle leidnud olevat, soojendavad end Jumala sõna paistel, kedagi süütamata, tahtmatagi seda teha. “Kes iganes oma hinge tahab hoida, see kaotab selle, kes aga oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle”, ütleb Jeesus. Ja veel: “Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind”. (Mt 16,24-25). Kristus vajab sõdureid, kes varustavad end “kogu Jumala sõjavarustusega”, saades “vägevaks Issandas ja ta tugevuse jõus” (Ef 6,10 jj.). Neid, kes lähevad välja täitma Kristuse käsku: Minge ja tehke jüngriks kõik rahvad! Ja siiski: igaüks, kes sellise ande ja ülesande vastu on võtnud, kogeb rõõmuga Jeesuse sõnade õigsust: “Minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11,30). Hea ja kerge on seepärast, et Jeesus on võtnud oma kanda meie patud ja süü Jumala ees, et ta meid kirikus selle armu osaliseks teeb, endaga liidab, meile lapseõiguse annab ja meid ise kannab.
Nii saab mõistetavaks, kuivõrd rumal ja naeruväärne oleks nurin kiriku kui päästenööri üle, mis heidetud pattudes hukkuvale inimesele: See nöör on liiga kare! Miks ta ei ole siidist!
Kuni on armuaeg, tuleb kasutada seda võimalust. Iga kõhklus ja otsustusvõimetus võib tähendada surma. Just sellisel hetkel pakub maailm ühes mitmesuguste lahkliikumistega meile palju meelitavat ja kiusatusse viivat. Kas ma ei või kuidagi ka seda kasuks saada? Ometi vastab Jeesus: “Mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks?” (Mt 16,26). Et mõlemit ühtaegu tõesti ei saa, on otsustusvõimetu inimene sarnane Buridani eeslile, kes suri nälga kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada, kummast süüa.
Sageli petab hingevaenlane meid oma usulist jõudu üle hindama. Ta õhutab üritusele saavutama Jumala riiki ilma kiriku armuvahenditeta, lootusele, et suudame ise elada täielikult Jumalale meelepärast, käsule vastavat elu. Käsk saab siin inimese isandaks, ähvardades meid surma mõista iga vähimagi väärsammu puhul. Sellisele käsu all olevale inimesele on peaaegu iga asi patt. Ta kaevab oma teed nagu nööpnõelaga. Mõnigi kõrvalteel käija võitleb ränka usuvõitlust pisiasjade pärast, mida süüa, juua või selga panna. Saatan meelitab teda aina edasi. Samal ajal kaotab ta jõu ja pilgu tähtsais asjus, kaotab alanduse ja armastuse, muutub õelaks ja isekaks. Selliseid inimesi leidub paraku vahel ka kirikus.
Kiriku poolt jagatava armu vastuvõtmise esimeseks eeltingimuseks on enese täieliku rikutuse kogemine võitluses patuga, lõplik ja sügavpõhjalik omaenese vabaduse ja jõu pankrott, maksuvõimetuse tunnetus. Midagi ei saa inimene rajada siis enam üksnes oma usule või pöördumisele. Tundes end sellises kriisis lööduna, ei tohi ometi jääda passiivseks, suruda tagasi nälga ja janu tõe järele, õiguse ja õigeks saamise järele, abi järele. Just siin kogen ma, et osadus kirikuga muutub nii põletavvajalikuks, et elu ilma lihas tulnud Kristuseta osutub mõeldamatuks. Vaid siis, kui ollakse sealmaal, on võimalus olla lõplikult Kristuse oma, võtta vastu tema kingitud elu. Alles siis saab kirik täita talle pandud karjaseülesande: “Sööda mu tallekesi!”
See on täiesti uus tasand inimese vaimulikul teel. Kirik hakkab siis kujundama ja pühitsema kogu meie elu. See on auline seisund juua Kristuse karjaga tema elava vee allikast. Allikast joonu on aga täis uut jõudu, rõõmu ja rahu. Ta on vaba, et minna edasi Jumala armastuse teed. Ta pole enam “käsu all”, nagu väljendab Paulus, vaid armu all. Ja Issand ütleb: “Sulle saab küllalt minu armust!” (2 Kr 12,9).
See on söök ja jook, mis annab igavese elu (Jh 6,54), sest “igavene elu on Jumala armuand Jeesuses Kristuses” (Rm 6,23). Aga Jeesus ütleb ka: “Kes usub minusse, nagu kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed” (Jh 7,3)! “Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas” (Mt 5,16).
