Loomine

“Mina usun … taeva ja maa Loojasse.”

Põhjus ja tagajärg

  • Miks asjad juhtuvad? Sest neil on põhjused.
  • Keegi või miski põhjustab kõike, mida näeme ja kogeme toimuvat.
  • Kuid kus on kõige esimene põhjus? Kusagil peab olema keegi või miski, kes/mis pole ise põhjustatud millegi poolt.

Piibel räägib meile sellest esimesest põhjusest:

Alguses lõi Jumal taeva ja maa.” (1Ms 1:1)

Tähendab: kogu maailm, kõik, mis on olemas – nii aineline kui vaimne – on põhjustatud, olevaks tehtud, loodud Jumala poolt – Jumal ise aga on kõigest sellest suurem ja teistsugune. Kogu olemine ja liikumine – taevakehade ja galaktikate liikumisest aatomite tiirlemiseni – on Jumala põhjustatud.

Jumal põhjustab olemise. Ta ei loo maailma samas tähenduses nagu meie loome kunstiteoseid või uusi asju, olevat ümber kujundades, elementidega mängides. Jumal loob esmalt elemendid endid. Loob olematusest oleva. Creatio ex nihilo – nii nimetatakse seda ladina keeles.

Pühakiri tähistab kahe sõnaga “taevas ja maa” kõike olemasolevat – kogu loodut. Ta teavitab ka sidemest, mis loodu sisemuses taevast ja maad ühtaegu nii seob kui ka lahutab: “maa” on inimeste asupaik (vrd Ps 115), “taevas” või ka “taevad” võib tähistada tähistaevast (vrd Ps 19:2), kuid ka Jumala tegelikku “elupaika” – on Ta ju “Isa, kes on taevas” (Mt 5:16; vrd Ps 115:16). Lõpuks tähistab sõna “taevas” ka inglite, Jumalat ümbritsevate vaimsete olendite “elukohta”. 

Maailma kujundamine

Alles pärast nende olemissfääride (taeva ja maa) loomist hakkab Jumal juba olemasolevat sorteerima ja vormima:

“Ja maa oli tohuvabohu ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.  Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev.”

Nõnda loob Jumal elementides ilmaruumi, taevakehade tiirlemise, öö ja päeva vaheldumise, vee ja kuiva maa piirid jne. Siis taimed, vee- ja õhuelukad ning maismaaloomad.

1. Moosese raamatu esimese loomisloo põhjal võime joonistada skeemi sellest hoonest, mille Jumal oma loodutele eluasemeks rajab:

Inimene

Kõige lõpuks loob Jumal inimese – erineva kõigist teistest olenditest siin maailmas. Kui taimed ja loomad on ainult osa mateeriast, selle maailma ainetest, siis inimese loob Jumal enda sarnaseks, vaimseks olendiks. Vaim, hing ja ihu moodustavad inimese ning ükski neist kolmest ei saa puududa. Nii on inimene eriline olend – loomadel on ainult elu ja ihu, inglitel elu ja vaim, kuid inimesel on kõik need kolm.

Ja inimesel on vaba tahe. Meil, Jumala sarnastel olenditel on siin maailmas eriline väärikus, aga ka ülesanne ja vastutus selle maailma ja teiste olendite eest hoolitsemisel. Me peame olema Jumala sõbrad ja kaastöölised, unustamata, et oleme Tema looming ning et peame tegema seda, milleks ta meid loonud on selleks, et olla head inimesed.

In statu viae

Jumal ei loonud maailma mitte nö valmiskujul, vaid “teelisena”, arenema ja saavutama oma ülimat eesmärki, mille suunas Jumal ise oma ettehoolduse, vahel aga ka otsese sekkumise läbi maailma arengut suunab.

Ka loodutel on täita oma osa selles arengus. Jumal toimib sageli oma loodute kaudu ning see pole mitte nõrkuse tundemärk, nagu ehk võidaks arvata, vaid vastupidi: Jumal kingib oma loodutele väärikuse olla mitte pelgalt manipuleeritavad ja tähtsusetud, vaid ise toimida ja olla Jumala kaastöölised.

[TAGASI LEERIKURSUSE MATERJALIDE LEHELE]