Credo – “mina usun”, “mina tunnistan”. Apostellik usutunnistus on iga kristlase usu lühike kokkuvõte, olles sakramentide, kümne käsu ja Meie Isa palve kõrval üks neljast “sambast”, millele meie usk toetub.
1. Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.
Me usume ning tunnistame, et Jumal On – ta on kõige muu olemasolu põhjus ja alalhoidja. Ta on üksainus Jumal kolmes isikus, mistõttu teda nimetatakse ka Pühaks Kolmainsuseks.
Ta on oma vabal tahtel loonud kõik olemasoleva – nii vaimse kui ka füüsikalise maailma – olematusest, eimillestki.
2. Ja Jeesusesse Kristusesse, tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse,
Jeesus Kristus on Jumala Poeg, Pühima Kolmainsuse teine isik. Sõna “Issand” (= “Isand, valitseja”), mida Nikaia usutunnistus selles artiklis lisab, viitab tema jumalikkusele. Heebreakeelset sõna Adonai ja kreekakeelne sõna Kyrios, mida eesti keelde tõlgime Issandaks, viitavad Jumalale. Seega siis, nimetades Jeesust Kristuseks, tunnistame, et ta on ühtaegu tõeline inimene ja tõeline Jumal.
Nimi Jeesus tuleb heebrea nimest Jeshua (Joosua), mis tähendab “Jumal päästab”.
Sõna “Kristus” pole mitte perekonnanimi, vaid tähendab sedasama, mida heebreakeelne sõna Messiah (Messias, “Võitu”, “Salvitu”).
3. kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale toodud neitsi Maarjast,
Kristusel on ühtaegu nii jumalik kui ka inimlik loomus. Ta sündis neitsist Püha Vaimu väe läbi ja ühendab endas nõnda jumaliku inimlikuga. Ta on tõeline Jumal ja tõeline inimene.
4. kannatanud Pontius Pilatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud,
Kristuse inimlik loomus oli võimeline kannatama valu ja isegi surema. Seda tegi ta suurel reedel.
Viide Pontius Pilatusele osutab esiteks sellele, et evangeeliumites kirjeldatud sündmused leidsid aset mitte müütilises “ükskord ammu-ammu seitsme maa ja mere taga”, vaid reaalses inimajaloos, Rooma keisri poolt Juudamaale määratud asevalitseja Pontius Pilatuse ametiajal.
Samas viitab härra Pilatuse nimetamine selles kristliku usu keskses vormelis, et Kristuse ristisurmas ei saa kuidagi süüdistada üksnes juute, nagu mõned antisemiitlikud liikumised läbi ajaloo on üritanud näidata. Jah, teatud juudi rahvajuhid haudusid vandenõu Õnnistegija vastu ja esitasid tema vastu valesüüdistusi, kuid lõpliku surmaotsuse määras Rooma asevalitseja ja selle viisid täide Rooma sõdurid. Tähendab: juudid ja paganad on ühtviisi osalised Jeesuse surmas ning vajavad ühtviisi selle lunastustöö vilju.
5. alla läinud surmavalda, kolmandal päeval jälle üles tõusnud surnuist,
Surmavald, kuhu Jeesus suurel reedel ristipuul hinge heites läks, ei ole mitte hukkamõistetute põrgu, kuradi ja deemonite asupaik, vaid koht, kus surnute, nii heade kui kurjade, hinged Lunastajat ootasid.
Kolmandal päeval pärast oma ristisurma, tõusis Jeesus surnuist üles. See sündis nädala esimese päeva hommikul ja seepärast peavad kristlased seda päeva pühaks – nagu osutab ka eestikeelne sõna “püha|päev”.
Usutunnistus rõhutab nende sõnadega, et Õnnistegija tõusis üles justnimelt surnuist, mitte mingist surmaeelsest hämarolust, põgusast kliinilisest surmast. Ta oli tõesti surnud. Ta on tõesti üles tõusnud. Tema ihu pole enam mitte kuidagiviisi ellu turgutatud kurnatud surijakeha, vaid kirgastatud ihu, võimeline märksa enamaks sellest, mida meie siin kaduvuse ilmas tavaliseks peame. Ja ometi on samas tegemist sellesama ihuga, mis meie eest risti löödi ja mida meile igal armulaual surematuse rohuna pakutakse.
6. üles läinud taeva, istub Jumala, kõigeväelise Isa paremal käel,
Kristuse taevaminemine meenutab usklikele, et seesama jumaliku ja inimliku ühinemine, mis Sõna lihakssaamise müsteeriumis aset leidis (vt usutunnistuse 3. artiklit), jääb püsima igavesti. Teisisõnu: pärast lunastustöö kordasaatmist ei hüljanud Õnnistegija oma inimlikku loomust ja inimihu, vaid läks ka taevasse tõelise Jumala ja tõelise inimesena. Sestap ei kõnele kristlased oma Issandast mitte kui kunagi minevikus elanust, vaid kui temast, kes elab igavesest igavesti, st ka praegu ja tulevikuski, ja keda me kõik saame kord näost näkku näha.
7. sealt tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle,
Siinse maailma lõpul tuleb Kristus tagasi kohut mõistma kõigi elavate ja surnute üle. Siis saavad kõik inimesed, kes eales elanud, teda oma silmaga näha.
Iga inimese igavene saatus sõltub selles, milline on olnud tema hinge olukord siin ilmas surres. Kui inimene on vastu võtnud rahu Jumalaga selles lepituses, mida Jumal meile kõigile Jeesuses Kristuses pakub, võib ta rõõmu tunda igavesti Jumalaga jäämisest. Kes aga on Jumala armu ära põlanud ega soovi oma Loojat armastada, saab samuti oma tahtmise, igavese lahusoleku Temast, kes ainsana on tõeliselt Hea, tõeliselt Armastus ja Valgus. Seda lahusolekut nimetatakse põrguks ja see on väga hirmus!
Maailma lõpul, viimsel kohtupäeval, saab igaühele avalikuks, millised on tema poolt siin elus tehtud valikute tegelikud tagajärjed. Siis lähevad õiged igavesse ellu, äraneetud aga igavesse karistusse (vt Mt 25:46).
8. Mina usun Pühasse Vaimusse,
Jumal on, nagu nimetatud, kolmainus, üks Jumal kolmes isikus: Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim. Jah, ka viimatinimetatu pole mitte mingi ebaisikuline vägi, vaid Isik oma tahte ja tegevusvabadusega.
9. üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust
Püha Vaim liidab need, kes Kristuse vastu võtavad, ühte pühas ja üleüldises Kirikus. Kristliku usu kohaselt pole Kirik mitte lihtsalt üks inimlik institutsioon teiste seas, vaid vaimuliku elu möödapääsmatult vajalik koostisosa.
Kirik on Kristuse müstiline ihu siin maailmas, mille kaudu ta jätkab oma tööd. Nagu Kristus ühendas endas prohveti, preestri, ja kuninga rollid, nii on ka Kiriku tööks õpetada, pühitseda ja juhtida. Seda teeb ta jutlustades ja õpetades apostlitelt päritud evangeeliumi, jagades pühi sakramente ning seades ametisse apostlite ametijärglasi, vaimulikke (piiskoppe, preestreid ja diakone).
Uskuda “pühade osadust” tähendab, et Kirik ühendab endas mitte üksnes kõiki praegu maa peal elavaid ristitud usklikke, vaid ka pühi inimesi, kes juba on lõpetanud oma usutee siin ilmas ning on astunud ajast igavikku.
10. pattude andeksandmist,
Kristus tuli päästma maailma patust. Usk pattude andeksandmisesse on üks ristiusu keskseid asju. Kõige selgemini toimub pattude andeksandmine pühas ristimises ning pihisakramendis. Kirik on otsekui vaimulik haigla, kuhu tulevad mitte need, kes arvavad endid juba ideaalsed olevat, vaid need, kes soovivad terveks saada oma pattudest.
11. ihu ülestõusmist
Inimene on vaimu, hinge ja ihu liit. Surm tähendab selle liidu lõhkumist kuni igavese ülestõusmise hommikuni, mil kõik surnud taas elavaks saavad, kirgastatud ihu pärivad ning nõnda, vaimu, hinge ja ihu tervikuna lähevad kas igavesse õndsusesse (taevasse) või igavesse hukatusse (põrgusse).
See inimese terviklikkuse tunnistamine ei jäta ruumi mõnel pool levinud kujutlustele, justnagu oleks oluline ainult vaim ja selle hoiakud, või ainult ihu ja sellega sündiv. Nagu siin maa peal saab pattudes osaleda inimene tervikuna, nõnda pakub Jumal ka oma igavest armu meile nii vaimu kui ka ihu ühtviisi puudutavate pühade sakramentide läbi.
Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! (1Ts 5:23)
12. ja igavest elu.
Nagu Kristus suri, nii sureme ka meie. Nagu Kristus tõusis surnuist üles, nii tõuseme ellu kord meiegi ning nagu Kristus enam kunagi ei sure, nii on meiegi osaks surra vaid üksainus kord.
Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale (Rm 6:9-10).
Surm on väravaks sellest ilmast järgmisse. See, kas kedagi ootab ees igavene rõõm või igavene valu, sõltub valikutest, mida ta siin ilmas tegi.
Inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus (Hb 9:27).
[TAGASI LEERIKURSUSE MATERJALIDE LEHELE]
Vaata lisa:
