“Teekond allikale”: Ristimine

Mis ta on ja annab?

Ristimine on esimene ja ainukordne sakrament, mille kaudu 1) sünnitakse uuesti vaimulikul viisil veega pesemise (“vana inimese” uputamise) läbi vastava vormeli tarvitamise ajal (Jh 3,5; Tt 3,5). Selles teostub inimese individuaalne osasaamine Kristuse ristisurmast ja ülestõusmisest (Rm 6) – üldisest ristimisest Kolgatal, 2) ristimises kustutakse meie pärispatt ja kuni ristimishetkeni sooritatud isiklikud patud (Ap 2,38; 22,16; Rm 6,6.7). Ristimises liidetakse ristitav Kristuse Ihusse nagu oks viinapuusse (Ap 2,41) ja antakse talle Jumala lapse, Kuningriigi pärija õigused. 3) Ristimise kaudu saadakse osa Pühast Vaimust, astutakse tema mõjupiirkonda (Tt 3,5; 1Kr 12,13; Ap 2,38).

Ristimine on niisiis vahend, mille kaudu teostub päästmine (1 Pt 3,2; Tt 3,5), ilma milleta ei või saada õndsaks.

Nende lühidalt kokkuvõetud põhitõdede taustal, mis leiduvad igas kristlikus katekismuses ja toetuvad piibellikule ja varakiriklikule arusaamale ristimisest, tahame nüüd vaadelda mõningaid üleskerkivaid küsimusi ja eksikäsitlusi.

Ristimine või pöördumine?

Alternatiiv nende oluliste mõistete vahel tekib seoses küsimusega, millal toimub uussünd. Siin peitub üks sügavamaid erinevusi kiriku ja sektantluse arusaamades. Kui lahkuskudes öeldakse “päästetud” või “uuestisündinud inimene”, ei mõelda sellega mitte ristitud inimest vaid pöördunud inimest. Uussünni seisukohalt on pöördumine asunud ristimise asemele.

Miks on toimunud selline vahetus? Võiks öelda, et see on üks “kuradi kavalaid rünnakuid”:

Kui antiikmaailma paganlik-inimkesksed ideaalid renessansiajastul taas vohama lõid, kui humanistide hinnatav tähelepanu inimhinge, tunnete ja tahte vastu vulgariseerus labaseks egoismiks ja kõik inimeses toimuv ületähtsustati jumalikuks, osutus ristiusu kaine arusaam Jumala objektiivsest, inimest väljastpoolt haaravast tööst ristimises mõnele niisama mõistetamatuks nagu Pauluse kõne Ateena areopaagis (Ap 17,32).

Raske oli uskuda, et üks lihtne väline toiming võib olla õndsusvajalikum minu isiklikust pöördumiselamusest, millega ma läbini seotud olen, mis mult võib-olla suurt võitlust nõudis. Luther märgib tabavalt: “Siin jääb meie rumal mõistus hätta, arvates, et kuna sellel teol (ristimisel) puudub säärane sära nagu see on omane meie tegudele, siis pole see ka midagi väärt” (“Suur katekismus”). 

Keegi naine vabakogudusest väitis: “Tean iseenesest, et olen ülevalt sündinud. Muidu ei oleks mu elu muutunud ega erineks teiste omast maailmas.” Kuid just see ongi maailma mõtteviis, et inimene ise, tema otsused ja tunded saavad mõõduandvaks, päästetus ja pühitsuselugi allutatakse sellele. Piibli sõnastuses on see variseri mõtteviis, kes teab iseenesest, et ta on õige: muidu poleks ta ju parem kui muud inimesed ega elaks sellist Jumalale meelepärast elu (Lk 18). Kas variseri tegelik olukord tõestas, et ta oli uuesti sündinud? Kas tölner, kes “iseenesest” tundis end kõlbmatuna, tegelikult seda oli?

Kristlase elu keskpunktis peab seisma Kristus. Inimese “mina” ei saa talle ütelda, kas ta on uuesti sündinud,pattudest lahti mõistetud ja armuolukorras. Seda võib teha üksnes Kristus oma kiriku kaudu, mille ta just selleks on rajanud. Ristimine on üks sellistest tunnistustest.

Väljaspool kirikut vahetuvad usuelu subjektiivsed ja objektiivsed küljed, põimuvad lootusetult segi nagu sassiläinud lõng. B. Graham ütleb: “Pöördumise elementideks on meeleparandus, usk ja uussünd… Võiks vaielda selle üle, millises järjekorras need kolm peaksid esinema, kuid üldine arvamus on, et see kõik juhtub korraga… tollel pöördumise kriitilisel hetkel” (“Rahu Jumalaga”). Kasutades “Peteri printsiibi” väljendit on see n.-ö. Puderkapsaatika: Inimlik otsustus- ja pöördumiselamus on samastatud jumaliku päästeaktiga. Uussünd ja päästmiskindlus, mis rajaneb aga vaid mingi “kriitilise hetke” hingeseisundil, pole mitte ainult ebapiibellik, vaid ka ebausutav.

Sellise teoreetilise uussünniga ei rahuldu ka sektid ise. Kogudusse võtmiseks ei piisa neil kunagi vaid inimese kinnitusest: Tunnen, tean, et olen ülevalt sündinud! Otsustavaks saab hoopis: kas ta on selline kui meie, käitub nagu meie, usub nagu meie – siis on ta uuesti sündinud. Kogudusega liitmiseks, s.t. Jumala rahva hulka võtmiseks – tegelikuks uussünniks – osutub niisiis hoopis “meie”, s.o. koguduse nõukogu otsus.

Mis saab seejuures ristimisest?

On Jumala pilge, et lahkliikumises, mis on võtnud endale isegi ristimise nime – kr. baptidso = ristima – on ristimine täielikult kaotanud oma sisu. Ta on muutunud vaid kuulekustoiminguks, korrakohaseks kombetalituseks, väliseks rituaaliks. Ometi ütleb ka B. Graham ise, et “rituaalid ega käsuteod pole iial suutnud päästa ühtegi hinge”.

Et ristimine tõesti enam päästmist ei puuduta, et tal pole õndsuslooliselt põhjendatud paika, näitab E. Dahli defineeritud baptistlik arusaam: ristimine on vaid “vabatahtlikult omaks võetud usu vabatahtlik tunnistamine”. Teisi sõnu, ta võib ka ära jääda, usku võib ju muulgi viisil tunnistada, kasvõi suuga.

Usuelus kehtib ajaloos kinnitust leidnud reegel: Iga ristimist kui uuestisündi /seega ka lapseristimist) eitav liikumine juhib varem või hiljem välja ristimise täielikule hülgamisele. Tänapäeval leidubki selliseid baptismivoole, mille liikmeks olemiseks pole nõutav ristimine. Sellise arengu loogikat võiks väljendada järgmiselt: kui ristimata olek ei ohusta usupuudulikku last, ohustab ta veel vähem usule tulnud inimest. Ei saa ju olla, et usule tulematu (uuesti sündimatu) on päästetud, usule tulnu (uuesti sündinu) aga on maailmas. See on võimatu. Kui ristimine pole vajalik ühele, siis pole ta ka vajalik teisele.

Et Piibel pöördumist ei mõista uussünnina ja ristimist tunnistamisena, näitavad ilmekalt kasvõi UT ristimislood. Pöördumisel Damaskuse teel ei saa Paulus kindlasti veel uuestisünni armu. Ta silmad sulguvad hoopis ja tal tuleb oodata kiriku vahendust jünger Ananiase ja ristimise läbi. Ristimine pole seal kindlasti ainult mingi tunnistamine. Veel vähem on sellega tegu Etioopia kojaülema juures. Ristimist tunnistamiseks seletada oleks siin lausa naljakas. Kellele oleks ta pidanud tunnistust andma? Kas Filippusele? Temale oli kojaülem just oma usku tunnistanud. Või poleks Jumal muidu näinud ega taibanud tema usku? Mõlemis loos näeme õieti uussünni armu vastuvõtmist ristimise läbi.

Oleks pöördumine uussünd, tuleks küsida, kas inimene, kes mitmeid kordi langeb ja uuesti pöördub, sünnib ka mitu korda uuesti? See meenutaks mõneti budismi. Või jääb kestma esmakordse pöördumise uussünd? Kuid mispärast oli siis see nii mõjuv? Pigem tuleks järeldada, et esmapöördumine polnud täielik ja vaid kujutleti uussündi.

Tänu Jeesus, et tohin teada usureeglit: Pöördumine on tähtis ja möödapääsematu sündmus minu elus, kuid õndsust võimaldav uussünd ei peitu mitte selles, vaid ristimises. Kirik õpetab, et kui ootamatu surm takistab ristimist, võib usule tulnut päästa isegi ristimise soov. Kui seda aga pole, surrakse paganana.

Pöördumist võib ja peabki inimene (ka uuestisündinud inimene) oma elus läbi elama mitmeid kordi. Luther ütleb, et “meeleparandus pole midagi muud kui igapäevane pöördumine”. Uussünd on aga ainukordne ja jääv.

Tänu Jeesus, et tohin astuda liivalt kaljule! Et tohin ristimises näha uue lepingu tähist, millest Jumal ei tagane, mis mulle kingib eluõiguse Kristuse pärast ja seega uussünni.

Ristimine ja lasteristimine

Ristimise taandamine usu tunnistamiseks viib uut eksimust põhjustavale järeldusele: et imik ei saa ju ometi usku tunnistada, ei või teda ka ristida!

Pühakiri ei tunne mõistagi sellist probleemi. Ei seadnud ju Jeesus laste-, naiste-, täiskasvanute ega raukade ristimist. Ta seadis vaid üheainsa: ristimise, mis kõigile on õndsuseks vajalik.

1. Piibel väljendab selgesti seda totaalset nõuet: “Kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda” (Jh 35); “Sest nii paljud, kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud” (Gl 3,27); “Või teie ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Jeesusesse Kristusesse, oleme ristitud tema surmasse” (Ap 2,38); “… tehke jüngriks kõik rahvad neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28,19). Siin ilmneb tingimusetu “kõik”. (Ainsa tingimusega – õpetada, milline eeldus ja tõotus peab lapsi ristides alati olema.)

Argielus teavad näiteks baptistidki hästi, mida tähendavad sõnad “kõik”, “eikeegi” jne. Kasvõi siis, kui on oluline, et “kõik” pere liikmed õhtuks koju jõuaksid ja “keegi ei” jääks kadunuks. Ometi ei tähenda need sõnad aga enam seda, kui nad seisavad Piiblis. Siis on nad nagu katkised anumad, kust midagi ikka läbi imbub. Küllap lapsed ristimatagi Kristusega riietatud on, jüngrite hulka kuuluvad ja taeva pärivad.

Just selles otsustavas asjas kuulutab kirik täit evangeeliumi, mis on “jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, Jumala vägi”.

2. Pühakiri tunnistab lasteristimise endastmõistetavast nõudest ka ühenduses tõsiasjaga, et UT ristimine vastab otseselt VT ümberlõikamisele (Kl 1,11-12). 1 Ms 17,18 aga nõuab: “Ja kaheksapäevased peab teil ümberlõigatama”. Nagu ümberlõikamise läbi lapsed vana seaduse päevil olid valitud rahvaga tehtud lepingu osalised, nii on nad uue seaduse päevil seda ristimise läbi.

3. Kuidas näeb Jeesus laste vaimulikku olukorda? Kas ja miks nad vajavad ristimist?

Jeesus ise ei ristinud lapsi, ta ei ristinud kedagi (Jh 4,2). Ristimise kristlikus mõttes seadis ta alles taevaminekul. Sellepärast ei ole Jeesuse enda tegevusest võimalik otsida eeskuju, küll aga ta õpetusest.

Jeesus näeb kogu inimkonda, ka lapsi, Aadamalt päritud pärispatu olukorras, kellele Paradiisi värav on suletud, seega surma olukorras. “Mis lihast on sündinud, on liha, mis Vaimust on sündinud, on vaim” (Jh 3,6). Paulus selgitab seda, üteldes, et “otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse” (Rm 5,12). Jeesus tunnistab: “Ükski ei saa Isa juurde muidu, kui minu läbi” (Jh 14,6), s.t. isikliku ühendusseose läbi Lunastajaga. Ka “süütutel lapsukestel” pole teist teed.

Ekslik oleks arvata, et Jeesuse lunastusteo tõttu kõik lapsed maailmas oleksid automaatselt kristlased ja kuuluksid Jumala riiki. Sel puhul peks küsima, kas ja millal siis paganate ja ateistide “kristlikud beebid”, kasvades midagi teadmata Jeesusest ja oma päästetusest, õndsusseisundi kaotavad ja noorteks paganateks saavad? Või jäävad nad oma lapseõndsusse surmani (see oleks siis tõepoolest sancta simplicitas – püha lihtsameelsus? Siis neile ju enam evangeeliumi kuulutada ei maksaks, sellest võiksid nad vaid sattuda langemisohtu! (Kas ja kuidas Jumal ka paganatele õndsust kingib, see ei saa enam kuuluda usu, vaid üksnes Jumala suveräänse armu valdkonda.)

Ka vanemate usklikkus ei saa siin olukorda sisuliselt muuta ega asendada Jumala armu isikliku vastuvõtmise vajadust.

Niisugust tausta silmas pidades saavad mõistetavaks Jeesuse sõnad: “Laske lapsukesed minu juurde… sest niisuguste päralt on Jumala riik!” Rõhutamist väärib, et Jeesus ei ütle nagu lahkusud: Niisugused on Jumala riigi päralt, on juba Jumala riigis. Just selleks, et nad seda ei ole, käsibki Jeesus nad enda juurde tuua. (Kindlasti pole Jeesuse selline hoiak lastesse lihtsalt poliitiku propagandavõte.) Et ka lapsel tuleb Jumala riik vastu võtta, nähtub veel sõnadest: “… kes Jumala riiki vastu ei võta kui lapsuke…” Jeesus – tõrjudes teadliku usu eranditu eeltingimuse – võrdsustab siin lapsed vanadega, isegi enam: mitte lapsed ei pea sarnanema vanadega või saama vanaks, vaid vanadel tuleb asetuda laste positsioonile. Milline sellisel puhul peaks olema teadliku usu roll, leiab käsitlust järgmises peatükis. Kokkuvõttena võib ütelda, et kuna Jeesus lahkudes jättis ristimise Jumala riiki tuleku väravaks, oma ihu nähtavaks tunnuseks ja seega esimeseks päästvaks kokkupuuteks endaga, ei tähenda tema sõnad midagi muud kui: niisuguste päralt on ristimine, ärge keelake neid. Jeesus jättis ristimise läbi lastele võimaluse isiklikuks osaduseks temaga ajal, kus nad vanade mõõdu järgi pole veel kõlbulikud Jeesust “usus” vastu võtma.

See ei ole ainult päästev ja uuestisünnitav ligiolu. Me vajame Jeesuse vere väge ja varju ka selleks, et seista maailmas saatana rünnakute vastu. Kust leiab seda laps? Mitte usust, vaid ristimisest. (Oma tõetera on rahvalugudes vanapaganast, kes varastab ära ristimata lapse või vahetab ta puupaku vastu ringi.) 1 Jh 5 kirjutab: “Tema on see, kes tuleb vee ja vere kaudu, Jeesus Kristus, mitte veega üksi vaid vee ja verega.. Sest kolm on, kes tunnistavad: Vaim ja vesi ja veri ja need kolm liituvad ühte.” Vesi on nähtav, Vaim ja Jeesuse veri on silmale haaramatud. Aga nad on liidetud ristimises ja ristitavaga.

Kuigi Jeesus, nagu öeldud, ei ristinud, vaid õnnistas – sest ta oli ise kohal – ei andnud ta kellelegi käsku lapsi õnnistada ega tõotust, et nad nõnda Jumala riiki saavad. Seda teevad üksnes usulahud. Jeesus käskis ristida (Mt 27,19) ja on selles oma õnnistusega ise taas ligiolev.

Ristimine ja usk

See probleem on otseseks jätkuks kahele eelmisele. Kui palju on korratud sõnu: “kes usub ja keda ristitakse…” (Mk 16,16)! Nagu haamrilöökidega on nii püütud sisse kulutada järjekorda: 1,2,1,2. Mida aga tähendab nende sõnade sisu, jääb enamasti nõrgaks kõrvalheliks. Ei arvestata tõsiasja, et kaht piibellikult võrdtähtsat tingimust ei saagi loetelus esitada nii, et üks neist ei jääks esimeseks. Kõnealune lause ei näita järjekorda. Seda tunnistab selgelt vastupidine järjestus Mt 27,19. Seal kästakse jüngriks teha esmalt ristides ja alles seejärel õpetades. Markuse evangeeliumis toodud sõnad kõneleb Jeesus sõideldes jüngreid nende uskumatuse pärast (“kes ei usu, mõistetakse hukka”), Matteuse evangeeliumis aga rõhutades oma meelevalda taevas ja maa peal, on viimased mõistetavad täpsema tegevusjuhisena. 

Lahkuskudes kasutatavat “usuristimise” mõistet Piibel ei tunne, kuigi seal mitmel korral räägitakse usule tulnute ristimisest. See termin nagu “lasteristiminegi”, on hiline ja ajakohatu. Piibel on realistlik ja usu inimesepoolsetmõõdetamatust arvestav. Millal algab usk? Kas vastsündinu usaldav andumine Jumalast seatud vanemaile pole usk? Kui 3-aastane kordab veendunult ema eeskujul: ma usun Jeesust, kas ja miks see usk ei maksa (et teda ei ristita, nagu mitmes usulahus)? Millal on maksev usk? Oma usk? Millal lihtsalt (äratuskoosolekult) üle võetud usk, usu matkimine? Millal oleme “nagu lapsukesed”? Ja miks oleme, kui lapsukesi ei tohi ristidagi?! Seetõttu osutub “usu”-eesliite kasutamine piibelliku ristimise puhul ebaotstarbekaks.

Et kuidagi õigustada üksnes täiskasvanute ristimist (s.t. siis “usuristimist”) eelistatuna laste ristimisele tuuakse vahel kõige võimatumaid põhjendusi. Näiteks: ka Jeesus lasi end ristida täisealisena. Seejuures unustatakse nii Johannese ristimise põhimõtteline erinevus kristlikust ristimisest, kui väidetakse sisuliselt sedagi: ligi 30 aastat ei uskunud Jeesus, Jumala Poeg Jumalat, et ta oleks võinud saada ristitud varem! Selline on tulemus, kui tema ristimist täisealisena tahetakse panna näitama usu eelnevat, teadlikku omaksvõttu.

Kes siiski kangekaelsena nõuab usku mingi teoreetilise osana laste kõlbulikkusele saada ristud, sellele näitab Piibel ometi, et isegi loode võib uskuda, s.t. kogeda ja tunnetada Issandat ja väljendada oma suhtumist, nagu sündis Eliisabeti ihus oleva lapsukesega, kes suurest rõõmust hüppas, kui Issanda ema ta juurde tuli (Lk 1).

Tegelikult ei eelda sündimine sündijalt mingeid omapoolseid tegusid, otsust ega usku. See kõik peab järgnema kui kingiks saadud elu teostamine.

Et ristimine on kõigepealt adoptsiooniakt Jumala poolt, lapseõiguse saamine, Jumala riigi kodanikuks võtmine, on ta võrreldav – nagu seda eriti rõhutab ka K. Barth – riigi poolt inimesele kodanikuõiguste andmisega. Otsustav pole siin, kas ta neid tunnustab ja kasutab või ei, vaid et need õigused talle antakse. Ka ja just alaealised ja imikud, riigikodanike lapsed, kuuluvad kodanikeks vastuvõtmisele, et nad – olgu nad selles teadlikud või ei – saaksid osa riigi hüvedest paradiisist ilma jäetud lapsele annab selle õiguse Kristuse lepitusohvri õigus, Jumala õigus, millega ta ristimises nagu puhta, valge riidega kaetakse.

Ristimise sellist seisundit arvestades osutub mõttetuks baptistlik väide, et “isikliku vaba otsustamise konkreetne tunnustamine tähendab lapseristimise hülgamist” (E. Dahl). Selline eeldus tähendaks samahästi ka lapse pesemise või riietamise hülgamist, kuna mõnedki beebid seda omatahtsi pole valmis tegema.

UT-s osutub põhjapanevaks arusaam, et ristimist ei teosta meie usk, vaid usk on üksnes Jumalalt saadud ristimise armu vastuvõtja (Luther) sedavõrd, kui inimesel on eeldust ja tahet uskuda. “Generaalne ristimine Kolgatal ja ristimine kirikus on endi sisemise olemuse järgi teineteisega seotud inimesest sõltumatute jumalike jõududega. Mõlemil juhul peab neile kui Jumala teole alles järgnema usk.” (O. Cullmann, “UT õpetus ristimisest”).

Et lunastus Kolgatal ja osasaamine sellest ristimises ei ole meie usu teene, vaid Jumala armutegu, kirjutab Luther “Suures katekismuses”: “Seetõttu osutuvad pöörasteks, rumalateks vaimudeks kõik need, kes sellest säärase järelduse teevad: kus ei ole usku, seal ei ole ka ristimine õige – otsekui tahaksin ma ütelda: kui mul ei ole usku, siis on ka Kristus tühine!”

Juhul, kui usku ei järgne, pilgatakse ristimise jumalikku andi ja ta viljad hävivad, kuigi and ise säilub. See on nagu kasutamata raha, maha maetud talent, pärlid sigade ees. Sellepärast ei luba Pühakiri ega kirik ka ristida neid täisealisi, kes uskuda ei taha ega lapsi, kellele usku äratavat evangeeliumi kuulutust ei tagata. Kes aga kord on kehtivalt ristitud, selle ristimist ei tühista kahtlused, et usk oli ikka liig väike, formaalne jne.

Isegi kalvinist K. Barth on sunnitud rõhutama ristimise kustutamatut iseloomu (character indelebilis). Langenud kristlane säilitab kadunud pojana küll lapseseisuse, kuid see on kasutu seni, kuni ta pöördu ja usus seda eesõigust kasutab. Siin osutub usk ülimalt tähtsaks. Mis kasu on uppujal päästerõngast, kui ta sellest kinni ei haara. Kuid ilma selleta oleks ta olukord hoopis lootusetu.

Niisiis ei pea Piibel võimalikuks kellegi, ei lapse ega usule tulnud mittekristlase ristimise edasilükkamist usuvaeguse või langemise kartuses. See risk jääb alati. See on õieti Jumala risk inimesega alati ja kõikjal. Ometi ütleb Jeesus: kes ei ole minu vastu, see on minu polt. Aga kes on Jumala poolt ja teel tema poole, sellele ruttab vastu Isa halastus.

Vahel kuuldub väiteid, et kuna meie kodamaal sõjajärgseil aastail ristituist pole suurel osal enam usku ega sidet kirikuga, näitavat see laste ristimise mõttetust. On sellel väitel kaalu? Kui asja sellelt küljelt hinnata, tuleks lõpetada ka evangeeliumi kuulutamine, sest kõigist nendest, kes seda kuulnud on, on pöördunud nii vähesed. Ristimist ja evangeeliumi kuulutamist ei saa siiski jätta tegemata nende paljude pärast, kes hukka lähevad, vaid tuleb teha nende väheste pärast, kes seda kasutavad ja päästetakse.

Ristimise jumaliku väe püsimajäämine lapsena ristitute juures tähendab aga, et lahkuskudes praktiseeritav hilisem “usuristimine” on nende puhul otseselt teistkordne ristimine, seega õieti uskmatuse ristimine. See on raske patt, millega kahjuks paljud usklikud südamedki on kistud saatana tegevuse valdkonda. Niisuguses olukorras inimene vajab kiiret pihtimist ja vaimulikupoolset absolutsiooni.

Ristiusust kõrvalekalduvad on ka sellised õpetused, kus nõutakse mitut ristimist, tehes vahet näiteks veeristimise ja vaimuristimise vahel. “Üks Issand, üks usk, üks ristimine,” kirjutab Ef 4,5. See ristimine toimub ühekordselt nii vee kui Vaimuga (Jh 3,5). Paljude ristimise kohta käivate erinevate väljenduste alusel (Jeesuse nimesse, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse, surmasse, Vaimuga, tulega jne.)erisuguste ristimiste tuletamine, samuti ristimise tähenduse ja mõiste andmine hilisemale Püha Vaimuga täitumisele või ta andide saamisele on seetõttu võimatu. Ristitu, kes on kurvastanud Püha Vaimu ja osaduse temaga kaotanud, ei vaja enam uut ristimist ei PV-ga ega veega, vaid tal tuleb pöörduda tagasi ristimise armu juurde ja paluda uuesti täitumist Püha Vaimuga. See ongi meeleparanduse ja patutunnistuse loomulik tulemus.

Ka see, kas ristimine toimub vee alla kastmise või vee peale valamise teel, on kiriku õpetuse ja Pühakirja tekstide põhjal võrdväärse, kuid juba teisejärgulise tähendusega. Jumala lepinguteona jääb ristimine alati selleks kehtivaks ja kõikumatuks kaljuks meie usu tõusudes ja mõõnades, millele alati võime toetuda. Mingi inimlik tegu, ka muusugune ristimine ei tühista seda.

Ristimine ja ajalugu

Kuidas jääb aga sektides levitatud kujutlusega, et algkogudustes lapsi ei ristitud, et apostlid seda ei teinud? Niisugusest asjast ei tea ega räägi muide sõnagi Piibel. Kuigi Uus Testament ei too meile laste ristimise kirjeldusi – apostlite päevil seisid töö keskmes mõistagi kõigepealt täiskasvanud – mainitakse siiski mitmel korral tähendusrikkalt “perekonna” ristimist.

Kahjuks on järgnevast perioodist selles küsimuses säilinud väga vähe materjali.

A. 200 paiku kirjutas Tertullianus raamatu “Ristimise üle”, milles varane usuuuendaja püüab leida põhjendusi laste ristimise vastu. Tema kirjutisest nähtub aga selgesti, et 1) laste ristimine on sel ajal tavapärane ja levinud ning et 2) vastuargumente otsides ei või ta kasutada kõige mõjukamat väidet: apostlid ei ristinud lapsi! Liiga värske oli alles mälestus apostlite tegevusest. Et see tegelikult sisalda laste ristimist, näitab Tertullianuse kaasaegse, Origenese mõneti kõrvaline ja seega erapooletum konstateering tema “Roomakirja kommentaaris”: “Ecclesia ab apostolis traditionem accepit etiam parvulis baptismum dare” – “Kirik on apostlitelt saanud pärandiks ka väikesi lapsi ristimisele tuua”.

Kui a. 256 Kartaago sinodil oli kavas punkt laste ristimisest, ei tulnud seal kõnessegi küsimus, kas lapsi ristida või mitte, vaid ainult, mitmendal päeval seda teha.

Kui pärastapostlikul ajal hakkab esinema praktikat, kus omavoliliselt jäeti ära laste ristimine, siis esineb see ühenduses esilekerkinud väärkujutlusega, mille järgi ristimist kui täielikku patukustutust püüti vahel kuni surmani edasi lükata, et siis kõik patud korraga pesta. Niisugune arusaam leidis kirikus õigustatud hukkamõistu. Oli ju Jeesus jätnud kristlaskonnale patukustutuse sakramendi – pihti.

Laste ristimine ei ole niisiis mingi hilisemal ajal tekkinud tava, vaid on kuulunud ja jääb kuuluma kirikusse seni, kuni Kristuse kirik selles maailmas viibib.

Selline on kokkuvõtlikult evangeelne käsitlus ristimisest. Kuidas hinnata aga usulahkude väidet, et “püüd olla usuliselt evangeeliumile nii lähedal kui võimalik, nõuab lapseristimise eitamist, sellepärast, et UT lapseristimist ei tunne” (E. Dahl)? Ilmselt tuleb seda mõista kui olukorda, kus püüd olla raamatule nii lähedal kui võimalik, teeb lugemise võimatuks, nõuab selle eitamist. Tõepoolest, kui unustatakse distants (või instants), mis vahendab meile Piibli õiget mõistmist, kui hüljatakse kirik ja samastatakse end evangeeliumiga, siis nähaksegi Jumala Sõna asemel vaid oma sõnu, mõtteid ja usku. Need aga nõuavad enesekehtestamist ja sildade põletamist kasvõi ümberristimise hinnaga, et õigustada oma olekut teisel kaldal ja mitte näha tagasiteed. Siiski on see tee olemas. See on meeleparanduse ja Jumala armu tee.

Veel on armuaeg, et taas alustada poolelijäänud ehitust ristimise vundamendil. Veel on armuaeg, et saada ristitud, kui me seda veel pole. Tohime olla õnnelikud, kui meid on ristitud varakult ja me pole kaotanud aega olla Jumala riigis. Tohime sooja südamega mõtelda neile ustavaile ja armastavaile vanemaile, kes meid ristimises Jumala kätesse on usaldanud, meile Pühakirja tõdesid õpetanud, tänagem Jumalat selle eest. Peame kogu hingest palvetama aga ka nende eest, kelle süü tõttu lapsed jäävad ristimata, sageli surevadki ristimatult, kellel kord tuleb aru anda Jumala kohtu ees. Peame palvetama kogu oma rahva eest, et ta võiks kuuluda nende “kõigi rahvaste” hulka, kes tehtud Jeesuse jüngreiks.