Meie koguduse laste- ja noortetööd juhtis 2018/19 õppeaastal Lõuna-Karjalast pärit Taija Sairanen (24), kes oli siin Soome Rahvamisjoni Piiblikooli praktikandina.
Teekond Jumala tundmiseni
Minu kodukoguduses, Luumäe evangeelses luterikoguduses, polnud pühapäevakooli, siiski käis 1-2 korda nädalas koos laste-klubi. Olin umbes kolme või nelja aastane, kui koos vennaga seal lasteklubis käisime. Tõsi on, et kirikus käimine 2018,piirdus kiriklikel matustel ja mälestusteenistustel osalemistega. Meie Isa Palve sain selgeks juba kuuendal eluaastal, sest selle sõnad jäid mulle kirikus käies lihtsalt meelde. Meenub, et ühel päeval istusin lasteaias akna juures ja palvetasin eelpool nimetatud palvet. Palvetamise ajal ilmus järsku akna taha õue kasvama suur ja kollane päevalill. See pilt tekkis minu meeltes ja oli väga ilus. Tundsin, et Jumal andis sellega endast märku. Nüüd mõtlen, et see sümbol võis tähendada usus kasvamist. Seda sümboolset ilmutust olen näinud ka vanemaks saades.
Kui olin väike, siis ma ei kuulutanud avalikult, et usun Jumalasse. Kui aga seda minult keegi küsis, siis vastasin julgelt, et usun Loojasse. Enamasti ajendasid mind palvetama negatiivsed tunded, näiteks kurbus. Arvasin, et Jumal on küll olemas, aga minu jaoks oli ta siiski keegi väga kauge, kellest ma palju ei teadnud. Sellest hoolimata usukusin ma Temasse!
Jumala juhtimisel Eestisse
Meie kogudus korraldas leerilaagrit ja siis anti valida kahe laagrikoha vahel: Luumäki või Saaremaa Eestis. Varasemalt olin küll Eestit külastanud, kuid Saaremaad mitte, nii et otsustasin selle kasuks. Saaremaale leerilaagrisse minnes olin 14-aastane. Luumäe koguduses sain leeriõnnistuse 2009. aastal. Peale õnnistamist hakkasin tegema koguduses vabatahtlikku tööd laste- ja leerilaagrite korraldamisel.
2011. aastal kutsus meie koguduse noortejuht Anu mind kaasa Eestisse. Tulime Soome luterliku misjoniseltsi Rahva-misjon (Kansanlähetys) kaheksaliikmelise grupiga, seekord aitama misjoni-töös. Paari nädala jooksul aitasime Tartus Eesti-Soome segaperekonda, kes Eestis misjonitööd tegi. Tartus olles tundsin erilist Jumala puudutust ja minu suhe Jumalaga muutus lähedasemaks. Ta ei olnud minu jaoks enam kaugel, vaid lähedal.
Aastal 2014 hakkasin õppima Soome luterliku kiriku noortejuhiks. Noortejuhtide koolitusse kuulusid praktikad ja üks nendest oli võimalik teha välismaal. Mina valisin selle võimaluse ning praktiseerisin Horvaatias. Tundub, et Jumalal oli aga minuga oma plaan. Nimelt enne Horvaatiasse sõitu koos sõbrannaga minu eest palves olles ilmutas Püha Vaim sõbrannale kaks sõna “Eesti” ja “Lapsed”. Hämmastav on see, et need sõnad ilmutati talle just eesti keeles. Kui ma neid sõnu tema suust kuulsin, siis oleks mu süda justkui rinnus hüpanud ja tekkis soov minna Eestisse. 2016 sügisel sõitsin siiski Horvaatiasse ja naasesin sealt kodumaale 2017 alguses. 2017 detsembris lõpetasin Diakonia-ammattikorkeakoulu (erialane rakenduskõrgkool) ja sain tunnistuse. Edasi läksin Rahvamisjoni Piiblikooli Ryttylässe, kus oli programm, mille kaudu oli võimalus minna välismaale õppima misjonitööd. Süda ütles mulle, et peaksin tulema Eestisse. Kõik märgid olid seda näidanud. Soome Rahva-misjoni Piiblikooli kaudu tulin Tallinnasse 2018. aasta veebruaris.
Kuidas Sa nii hästi eesti keelt rääkida oskad?
Kõige olulisem on tahe keelt õppida. Tahtsin kohalikega nende oma keeles rääkida ja niiviisi neid paremini mõista. Ma õpin keelt kõige kiiremini siis, kui saan ise rääkida ja sel-lepärast olen rääkinud juba algusest peale nii palju kui olen suutnud. Keelt õppisin Tallinna Lasnamäe koguduses teenimise ajal. Mul oli siis ka personaalne eesti keele õpetaja. Õpet sain 2018. aasta esimestel kuudel, ajal mil Eestisse kolisin.
Mis tõi Sind Põlva kogudusse?
Käesoleva aasta kevadel tehti minu ja veel paari misjonipraktikandiga
intervjuu Pereraadio Meie Misjoni sarja tarbeks. Intervjuu käigus tutvustasin ennast ja rääkisin oma tegemistest Jumala
teenimisel Eestis. Saadet juhtus kuulama Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola, kes helistas mu mentorile ning uuris, kas kedagi oleks võimalik saata tegema noortetööd Põlvasse, kuna kogudus on sellest ammu puudust tundnud. Mentor tegi mulle pakkumise, mille peale vastasin, et soovin esmalt mõtlemisaega ning tahan käia Põlvas kogudusega tutvumas. Juuni esimesel nädalavahetusel sõitsingi Põlvasse. Mind võeti koguduse poolt lahkesti vastu. Sain osa pühapäevasest missast ja sellele järgnevast kirikuliste koosistumisest pastoraadis. Sisetunne ütles, et peaksin haarama mulle pakutud võimalusest, sest muidu võin tulevikus kahetseda. Siinne rahvas jättis sooja ja sõbraliku mulje, eesotsas õpetajatega. Võibolla on see Jumala plaan minuga? Otsustasin tulla Põlvasse teenima. Siia kolisin 16. augustil.
Millega koguduse juures tegeled ning kui pikalt veel Põlvas viibid?
Iga reede õhtupoolikul toimub pastoraadis minu juhtimisel noorte-
õhtu. Oleme nendel õhtutel mänginud lauamänge, vaadanud teemakohaseid filme, valmistanud koos toitu jne. Noortega on hea koos arutleda mõne konkreetse kirjakoha üle Piiblist. Keskmiselt võtab osa 4-5 noort. Ühel korral oli kohal koguni üle kümne inimese. Iga koosolemise lahutamatu osa on laulmine ning lõpupalvus. Kõik toimub sundimatult ja vabas õhkkonnas. Püüame igal kuul vähemalt ühel korral teha väljasõidu ka mõnda teisse kogudusse, et kohtuda sealsete noortega. Ka oleme osa võtnud Tartu luterlike koguduste ühistest noorteteenistusest, mis toimuvad kord kuus. Suuremaks ettevõtmiseks oli see, kui käisime hiljuti Soomes suurel kristlikul noortefestivalil Maata Näkyvissä.
Samuti viin iga laupäeva hommikul pastoraadis läbi soome keele algkursust, millega võib liituda igaüks ka jooksvalt kogu aasta vältel. Mõte soome keelt õpetada tuli peale arutelu õpetaja Toomasega.
Pühapäeviti õpetan lapsi pühapäevakoolis. Tundi aitavad läbi viia Teele Nigola ja mõned koguduse liikmed. Pühapäevakooliõpetajaks olemine pole minu jaoks uus. Varasemalt olen tunde andnud ühel korral Soomes ja mõned korrad Kuusalu koguduses. Põlva tundides me laulame, õpime
Piiblilugusid, mängime ja meisterdame. Eriti hästi paneb lapsi kuulama mõni näitlik tegevus, nt flanellpiltide või nukkude abil loo jutustamine.
Argipäevadel valmistan ette nädalavahetusel toimuvaid tunde ja täidan korra kuus blogi tegevustest Põlva koguduse juures. Lisaks lisan koguduse Facebooki ja Instagrami lehele laste- ja noortetööd puudutavat teavet.
Olen Põlvas 2019. aasta maikuu lõpuni, mil lõpeb minu siinviibimise projekt ja siis lähen tagasi Soome.
Lemmik kirjakoht Piiblist?
Neid on palju. Näiteks Sefanja 3:17.
Küsitles Ave Mustimets
Artikkel ilmus esmalt koguduse ajalehe Sõnasaatja 2018. aasta jõulunumbris.
