Kui viimased neli kümnendit on kiriku kella helistamine toimunud erinevate vabatahtlike kaastööliste (sh orelimängijate) abil, siis on teada, et vähemalt möödunud sajandi teisest veerandist kuni 1980ndate keskpaigani oli kellalööja olnud koguduse juures lausa palgaline töötegija.
Põlva koguduse liige ja kiriku kaastöölistest perekonnaliikmete kaudu juba väikesest peale koguduse eluga seotud olnud Illimar Mets meenutab kuidas tema vanaisa Johannes Mets (1901-1946), vanaema Johanna Mets (1901-1984) ja isa Hans Mets (1923-1990) on aastakümneid Põlva kiriku kella helistanud ning sellega suure panuse koguduse töösse andnud. On oluline ära märkida, et kirikukella helistamist on vanematel aegadel palju sagedamini teha olnud vaja kui tänapäeval. Vanematel aegadel helistati kella aegsasti enne kirikus toimuva jumalateenistuse algust või siis liikus matuserongkäik leinakellahelina saatel Põlva kalmistuni ja helistamine lõpetati alles matusetalituse lõpus. Helin on olnud ka hädaohu kuulutaja.
Kui vana on Põlva kiriku kell?
Arvatavasti oli olnud vana, 1613. a sõjatules hävinud kirik, ilma tornikiivrita ja kella ei tarvitatudki. Uue kiriku ehitamist saadi edukalt alustada alles 18. mail 1649. a ja sellel tähtsal päeval olid kohale tulnud kõik kihelkonda kuulunud mõisnikud, kellelt saadi kiriku ehitamiseks erinevat abi.
Sama aasta oktoobrikuus, mil kiriku müürid olid valmis saanud, osteti kiriku eestseisja Jürgen Rothausi poolt Stockholmist tornikell. Kell toodi laevaga Riiga ja sealt edasi hobustega Põlvasse. 2. veebruaril 1650. a pandi kell kirikutorni üles ja samal päeval helises ta ka esmakordselt. Kella ühel küljel oli kuningas Gustav Adolfi, teisel küljel kuninganna Christina kujutis. Kellale olnud märgitud ka selle kaal. Kirikukell oli sel ajal ümbruskonnas haruldane. On teada, et Võnnu kirik laenutas Põlva kirikult kella.
1665. aastal võeti kell sõja kartuses tornist alla ja viidi Tartusse varjule. Sõda jäi siiski tulemata ja keegi Georg Grot laskis ta aasta pärast tagasi tuua ja üles panna. Põhjasõja ajal olla kell isegi ajutiselt Orajõkke peidetud olnud. Kakssada aastat Põlva kihelkonna rahvast oma kellahelinaga kirikusse kutsuv, rahvast rõõmustanud või trööstinud, 1648. a valatud kell läks aga lõhki. Lõhkine kell anti tasuna uue kella eest Riiast pärit kellavalajale Unbergile, kes selle nähtavasti ümber valas. Uus kell valati 1868. aastal Saksamaal Bochumis ja on tarvitusel praeguseni, kõlades 36,5 m kõrguselt tornist. Ornamentaalsete kaunistusteta 1997. a kultuurimälestiseks tunnistatud kirikukell on kettakujulise krooniga, kiigel ja seda helistatakse praegu tilast.
Kella välisküljele on kirjutatud valukirjed: PSALM 95, V: 6-8 ja PÖLWE 1868.
Kuidas toimus vanasti kellahelistamine?
Kui praegu toimub kiriku kella helistamine orelirõdult oreli taha ulatuva trossi kaudu, siis eelmisel sajandil toimus see aga hoopis teistmoodi. Toona tuli teenistust sisse- ja väljalüües ronida üles kirikutorni kellaruumi. See tegevus, nii ülesronimine kui kellahelistamine, polnud füüsiliselt kõige kergemad, mistõttu tegid seda mehed. Kellalööja, seistes ise kella kõrval, pani selle koos tilaga käsitsi kiikuma. Võib ette kujutada kuidas kostuv helin kella kõrval olija kõrvadele mõjus. Helist sündis aga üle Põlva kõlav tugev ja hele kõla praeguse tagasihoidliku ning mitte kuigi kaugele kõlava “plõnni” kõrval. Et kellalöömist lihtsustada, meisterdati õp Kimmeli ajal uus süsteem: kella juurest veeti köis alla maapinnani nii, et kella sai nüüd lüüa ka õuest kiriku peaukse kõrvalt, aga seda vaid üksikute löökidega. Sealtsamast õuest toimus edaspidi leinakella helistamine, mida tegi väga sageli Johannese abikaasa Johanna, keda võib kella helistades näha juuresoleva foto pealt. Teenistuste kõlava kiikuva kella helistamine toimus jätkuvalt kirikutornist. Mingil hetkel, õp Kimmeli Põlva kogudust teenimise ajal, sai kella lüüa orelirõdult oreli tagant treitud puitkäepidemega trossi kaudu, aga vaid üksikute löökidega. 1974. a kirikukella löömine aga mehhaniseeriti. Kui pikalt löömine masina abil käis, pole täpselt teada. Paljude tänapäeva inimeste jaoks võib tulla ka uue teadmisena see, et kiriku kella on tornis teadaolevalt vähemalt ühel korral ümber pööratud. Õp Jüri Kimmeli sõnalisest aruandest 1957. a Põlva koguduse elu kohta saame lugeda lühidalt ja konkreetselt nõnda: “Kas kirikukell vajab ümberpööramist? Kes seda peaks otsustama? Aga ümberpööratud ta sai, kuna seda nõuti juba varem.”
Nõukogude okupatsiooni ajal nimetati kiriku kella helistajat usukultuse kuulutajaks ja tema peale vaadati halvustavalt. Kella helistajat, kui piltlikult öeldes üht kiriku ühiskonnas nähtavaks tegijat, võisid juunikommunistid tõepoolest usukultuse kuulutamiseks pidada, ega muidu poleks kiriku värava lähedusse Kajaka kauplust ja Vabadussõja mälestussamba asemele autobussijaama ootepaviljoni rajatud.
Kogu selle kella loo juures on hea mainida, et kui keegi on nüüd peale artikli lugemist huvitatud ka ise oma silmaga kirikukella nägemisest, siis palutakse oma soovist teada anda koguduse kantseleisse, kust abistatakse torniminekut korraldada. Pühapäevastel jumalateenistustel on samuti igaühel võimalik kella helistada, aga sellestki võiks eelnevalt teada anda kantseleisse.
Ajaloorubriigi toimetaja on Ave Mustimets
