Jeesus Kristus …
Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud,
kannatanud ja maha maetud.

Eelmisel lehel jõudsime usutunnistuse teise osa esimese poole juurde. Mõtisklesime Jumala inimesekssaamise müsteeriumi üle ja rõõmustasime selle üle, et meil on niisugune Jumal, kes tõesti mõistab meid, sest ta on ise inimeseks saanud. Ta teab, mida igaüks meist oma inimlikkuses läbi elame, ta elab meile kaasa – ja soovib, et me tema läbi osa saaksime ka sellest jumalikust elust, mis lihakssaamises meile käe on sirutanud.

Jumal Poeg on jaganud meiega inimlikku elu selle rõõmudes ja kibedustes. Ta on olnud haavatav oma ema üsas nagu igaüks meist sündimisele eelnevail elukuudel. Ta on vajanud oma vanemate hoolitsust lapsepõlveaastail, nagu igaüks meist. Ta on pidanud kasvama “tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures,” nagu igaüks meist (Lk 2:52).

Nüüd jätkab usutunnistus selle kirjeldamist, kui täielikult Jumal Poeg end inimeseks saanuna meie kätte andis. Nii täielikult, et ta on …

Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud

Pontius Pilatus, nagu oleme nimetanud, on üks kahest n-ö tavalisest inimesest, keda me oma usutunnistuses nimepidi nimetame. Milleks teda meenutada?

Uue Testamendi kirjapaneku ajal on selge, miks teda nimetati – ta oli tolle aja inimestele teada-tuntud mees. Umbes nagu meie päevil räägiksime, et Lennart Meri korraldusel sündis seda-või-teist. Ka apostliku usutunnistuse saamisaegadel oli veel inimesi, kelle jaoks see nimi ka väljaspool evangeeliumi konteksti igati tähendusrikas oli.

Nikaia-Konstantinopoli usutunnistus, mida me suurematel pühadel kasutame, on mõnevõrra hilisem tekst, sündinud ajal, mil keegi toda meest muidu, kui ajalooürikute kaudu – ja muidugi evangeeliumi jutustuste kaudu – ei mäletanud. Ometi peeti oluliseks teda ära nimetada.

Küllap peitub vähemalt põhjus osalt soovis vältida seda, mis ajaloosündmustega sageli ikka juhtuma kipub: et need segunevad legendidega ja muutuvad tasapisi millekski eba-ajalooliseks. Kuni selleni, et lugu algab sõnadega “Ükskord ammu-ammu elas kord ühel kaugel maal … jne”.

Tollal polnud veel tavaks saanud mõiste Issanda aasta (Anno Domini), nii et sündmuste toimumisajale viitamisel oligi harilikult tavaks viidata inimestele, kes tol ajal parasjagu võimul olid. Selle näiteid leiame küllaga näiteks Vana Testamendi prohvetiraamatutest.

Viide Pontius Pilatusele aitab eil meeles pidada, et see, millest me räägime, on päris tõeliselt aset leidnud: mitte kuidagi üldiselt ja põhimõtteliselt, vaid kindlas ajas ja paigas.

Pontius Pilatus oli Rooma riigivõimu esindaja Juudamaal Issanda aastatel 26-36. See polnud lihtne amet. Roomlased armastasid üldiselt oma provintside ellu võimalikult vähe sekkuda: neile oli tähtis, et rahu oleks majas ja maksud laekuksid õigeaegselt. Vastutasuks pakkusid nad Rooma rahu, stabiilset majanduskeskkonda, kus elanikel ei tarvitsenud muret tunda alaliste vallutussõdade pärast, milliseid ajalugu muidu nii täis on, et nende kohta lugedes vahel lausa imeks võib panna, kuidas inimestel üldse veel hakkamist oli mingit suuremat majapidamist arendada.

Juudamaaga oli roomlastel alailma häda. Seal oldi väga tundlikud nii usulistes kui rahvuslikes Küsimustes. Küll ei sobinud kohalikele keiserlike standardite toomine Jeruusalemma linna, küll teine või kolmas asi. 

Evangeeliumist loeme, et kuigi Pilatus ei näinud Jeesusel süüd ega tahtnud teda surma mõista, andis ta siiski järele, kui juutide ninamehed ähvardasid tema peale Rooma kaebuse saata. “Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber!” 

Amicus Caesaris oli tiitel, mida kandsid teatud keisri soosingus olevad tähtsad mehed. Nõnda viitasid juudid toona sellele, et küllap nad juba oskavad keisrile kirjutada, missugune “sõber” tal Pilatuse näol on, kes riigivastaseid kurjategijaid vabaks laseb. Teame ju küll, kuidas nende pealekaebamistega on: kui piisavalt paljud piisavalt valjult kaebavad, siis kipub tõe hääl õige vaikseks jääma. Nii oli toona, nii on nüüdki veel.

Mõni aeg hiljem, muide, saigi Pilatus oma kohast lahti, kui samaarlased tema julma käitumise pärast Süüria asevalitsejale kaebasid ning too asja omakorda Rooma edasi saatis. Keiser Tiberius saatis siis Pilatusele käsu Rooma ilmuda ja vastust anda oma käitumise kohta ning kuigi Tiberius Pilatuse teel olles suri, kaob Pilatus seejärel ka ise teadaoleva ajaloo näitelavalt.

Kuidas tema teguviisi hinnata, selle osas on ristirahva ajaloos erinevaid seisukohti. On legende, mille kohaselt ta end Juudas Iskarioti kombel üles poos või suisa elavana usside poolt nahka pisteti, aga on ka neid, kes temast lugu peavad ja leiavad, et ta süda ometi õigel kohal oli. Nii näiteks on Pilatus ja ta naine mõlemad Kopti kirikus pühakutena austatud.

Üks mu tuttav kunstnik maalis kord püha õhtusöömaaja, kus Juudas Iskarioti näo asemel oli peegel. Iga vaataja sai selle pildi ees seistes iseennast Juuda kohale asetada ja mõelda, kas ning kuida ta ise sarnases olukorras oleks käitunud. Pilatusega võiks mu meelest teha midagi sarnast.

Läbi aegade on vähe olnud neid, kes suudavad ülekaalukale survele vastu seista; kes julgevad osavate manipulaatorite poolt sütitatud rahvamassi innustunud otsuseid kahtluse alla seada ning oma südametunnistuse järgi toimida.

Kartusest inimeste ees langetas Pilatus teadvalt ebaõiglase otsuse. Ta eelistas keisri sõprust Jumala omale. Kas ei käitu meiegi väiksemais või suuremais asjus mõnikord samamoodi? Kui usume, et meid Pilatusega miski ei seo, siis kardetavasti on asi pigem meie endi väheses enesetundmises kui suures pühaduses.

Kuid ükskõik, millise süüga oleme osanud end koormata – igal patusel on tulevik! See, et, nagu nimetasime, ristirahva seas Pilatuse edasise saatuse osas niivõrd erinevaid arvamusi leidub, kinnitab seda ilmekalt. Evangeeliumist loeme ka Juudas Iskarioti ja püha Peetruse kohta. Nad mõlemad reetsid Jeesuse Suure Reede ööl. Siimon Peetrus ei ole meile tuntud kui Püha Peetrus mitte sellepärast, et ta poleks kunagi patustanud, vaid sellepärast, et ta pärast oma langemist meelt ei heitnud, vaid julges Jeesuselt andeksandmise vastu võtta.

Siin ongi see kõige tähtsam küsimus: kas julgeme uskuda ja usaldada seda, mida usutunnistuses ütleme, nimelt, et meie Issand Jeesus Kristus on Pontius Pilatuse ajal

… ka meie eest risti löödud.

Johannese evangeeliumis ütleb Õnnistegija oma missiooni selgituseks: “Nõnda on Jumal maailma armastanud…” Selle “maailma” asemel võiks aga olla meist igaühe nimi: sest meist igaühe eest on Jeesus ristile läinud, et nagu Vana Testamendi päevil patuoinas rahva patud sümnoolselt kõrbesse kandis, nõnda võiksime nüüd ristimise ja usu läbi temasse liidetuina ka meie pälvida pattude andeksandmise ja igavese elu.

Kuidas see päästmise mehaanika täpselt toimub? Küllap on sellega sama lugu nagu taevariigiga, mille kirjeldamiseks Jeesus terve hulga erinevaid tähendamissõnu jutustas, et igaüks neist meid tõele natuke lähemale aitaks.

Mitmed neist võrdlustest, mida tarvitatakse, võivad meile ehk praegusaja kontekstis võõraks jääda. Näiteks sõna “lunastus” ei ole meie igapäevases kõnekeeles just kuigi sageli kasutusel. Ometi neis paigus, kus inimröövid ja pantvangi võtmised igapäevane nähtus ja kus vangide välja lunastamine midagi, mida vangi sattunud lootma peavad – seal saab mõistetavaks küll, mida tähendab, et Jeesus Kristus on meie Lunastaja. Vahest praegu võiksime Ukraina sõja kontekstis mõelda Venemaal vangis olevate Azovstali kaitsjate lootusele, et Ukraina valitsus suudab neid sealt vabaks lunastada näiteks Vene poole vangide vastu vahetades.

Või siis see, et Jeesust evangeeliumis nimetatakse Päästjaks: kes pole tõelist häda kogenud, millest tal endal väljapääs puudub, see ei oska päästjast puudust tundagi. “Uppuja päästmine on uppuja enda asi,” öeldakse vahel – aga muidugi pole sellest ütlemisest kasu, kui uppujal puudub jõud ja/või oskus ennast aidata. Siis on ikka ütlemata oluline, et oleks keegi, kes oskab ja suudab ja tahab ta ära päästa.

Seda “meie eest” ristisurma on võrreldud ka võla tasumisega. Ja taas: meie päevil ei ole võlg midagi väga hirmsat. Võlgu ollakse enamasti mingitele ebaisikulistele asutustele ja kui ikka väga suur häda käes, on võimalik ette võtta eraisiku pankrott. Viis aastat – ja oledki võlgadest vaba. Muiste aga võis võlgnik koos naise ja lastega tükkis orjaks sattuda – ja siis sai loota ainult sellele, et leiduks keegi, kes ta vabaks lunastab.

Eks neid võrdlusi on võimalik leida veel ja veel, aga lõpuks jääb meie päästmise mehaanika vähemalt siin ilmas meile ikka müsteeriumiks, mida pole võimalik lõpuni ära seletada, vaid üksnes usus vastu võtta või ära põlata.

4. Moosese raamatus jutustatakse ühest seigast Iisraeli rahva kõrbeteekonnal tõotatud maa suunas:

“Rahvas tüdines teekonnal. Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: „Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu.” 

Siis Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast.

Siis rahvas tuli Moosese juurde ja nad ütlesid: „Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule. Palu Issandat, et ta võtaks meilt ära need maod!” Ja Mooses palvetas rahva eest.

Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!”

Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.” (4Ms 21:4-9)

Kuidas vaskmao vaatamine inimest aitas – Jumal seda teab. Tähtis on, et aitas.

Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14-15)

Püha Paulus kirjutas korintlastele:

“Kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.

Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” (2Kr 5:14-15,17)

Niisiis: meie pärast ja meie õndsuseks on pühima Kolmainsuse teine isik saanud inimeseks. Meie pärast on ta Pontius Pilatuse ajal ka risti löödud, kannatanud ja maha maetud. Apostlikus usutunnistuses ütleme ka, et ta on alla läinud surmavalda. Mida see tähendab?

Alla läinud surmavalda

Laias laastus on selle lause kohta olemas kolm peamist tõlgendusvõimalust:

  1. Kristus läks surnute juurde, et neile, kes oma maise elu päevil polnud omanud võimalust evangeeliumi kuulda, seda kuulutada. Nii saab vastatud ka paljude meeles mõlkuv küsimus Jumala õigluse, halastuse jne kohta: „Mis saab neist, kes Billy Grahami koosolekutele ei pääse?“
  2. Kristus läks alla põrgusse, kannatuste ja piina asupaika (sinna, kus on „ulgumine ja hammaste kiristamine“?) oma lunastustöö tipuna – võttes kõiges enda peale karistuse, mille inimene oma patuga ära on teeninud. Nõnda on selle sündmuse tähendus sama, mis Kristuse maisel kannatusel ja ristisurmal ning need teemad kuuluvadki omavahel kokku. Niisugusel juhul täiendab põrgukannatuste kogemine inimeste poolt tekitatud kannatusi veelgi, kinnitades, et Kristus on tõesti kõik kandnud nii siin ilmas kui ka selletaguses.
  3. Kristus läks põrgusse võitjana saatana ja kurjuse jõudude üle nagu võidukas väejuht marsib sisse alistatud vaenlase langenud pealinna. Sel juhul kuulub teema juba Kristuse ülendamise juurde ning teda tuleks mõista koos järgneva ülestõusmise kirjeldusega. Nõnda mõistetuna tähendab see “alla läinud surmavalda”, et ristil võidu saavutanud Jeesus laskus põrgusse selleks, et võitjana ka see oma valdusesse võtta, n.ö vanalt peremehelt võtmed üle võtta ning edaspidi sõltub juba temast, põrgu uuest peremehest, keda põrgusse lubatakse ja keda mitte.

„Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed,” ütleb Issand Jeesus Ilmutuseraamatus (Ilm 1:17-18).

Sest tema on mitte üksnes meie eest kannatanud, surnud ja maha maetud ning alla läinud surmavalda, vaid ka …

kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.

Kristuse ihulik surm ja surnuist ülestõusmine on see sündmus, mille küljes ripub kogu ristiusu tõsiseltvõetavus. “Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk,” kirjutas juba püha Paulus korintlastele (1Kr 15:14). Kristus on tõesti üles tõusnud, kuid see on juba nõnda suur teema, et väärib nädala pärast omaette mõtiskluse pühendamist.

<< Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 03 << | >> Mõtisklusi usutunnistuse ainetel 05 >>