Matused

Kristlik matus on enamat pelgast kombetäitmisest.  Ta on esiteks eestpalve surnu eest: Kirik koos leinajatega palvetab lahkunu hingeõndsuse ja rahu pärast ning usaldab ta nõnda Jumala armu hoolde. Lahkunu eest palvetades me palume Issandat anda talle andeks kõik tema patud, tahtlikud ja tahtmatud, sest ei ole inimest, kes maa peal elades poleks pattu teinud. Kogu matuseteenistuse kord on põimitud armastusega lahkunu vastu ning sügava austusega aja ja igaviku Issanda vastu, kes on igavese elu ja ülestõusmise Kinkija ja elu Allikas. Kiriklike matuste keskmes ei ole mitte surma traagilisus ja lahkumise troostitus, vaid lootus Jumalale, kes päästab ja annab armu oma Pojas Jeesuses Kristuses.

Palvetades lahkunu hinge eest suhtume me ka austusega tema maistesse jäänustesse, sest inimene on hinge ja ihu ühtsus, mis surma poolt lõhutuna taastub ülestõusmisel viimsel päeval. Lahkunu keha sängitatakse ülestõusmise ja uue elu lootuses puhkama maamulda, just nagu tera laskub mulda selleks, et uuesti tärgata muutununa, valmis kustumatuks, igaveseks eluks. Mullast oleme me võetud, mullaks peame me saama ja mullast äratab meid Issand Jeesus Kristus.

Kristlik matus on ka osaduslik, perekondlik sündmus, sest kogudus on Jumala perekonna rakuke siin maa peal. On loomulik, et elu kõige olulisemaid tähtsündmusi tähistatakse esmalt just oma pere keskel – niisamuti peaks olema ka loomulik, et ristitud kristlased maetakse kiriklikult. Luterlikus kirikus ristitute puhul peaks olema loomulik seegi, et maetakse justnimelt luterlikult.

Kiriklikule matusele on õigus igal ristitud inimesel (kui ta pole kirikust välja astunud või välja heidetud). Tema surma puhul tuleb kiriklikku matust pidada surnu sooviks ka siis, kui ta pole seda sõnaselgelt väljendanud. Seepärast lasub lähedastel ülesanne teda kiriklikult matta. Lahkunu või omaste soovil võidakse kiriklikult matta ka ristimata inimest.

Matusele järgneval pühapäeval teatatakse tavaliselt kirikus jumalateenistusel inimese surmast ja võetakse ta koos leinajatega eestpalvesse – nn hingepalvesse. Vana taha kohaselt võib eraldi hingepalvet teha ka 40 päeva möödumisel surmast. Kirik kutsub omakseid ja lähedasi lahkunut kiriklikult mälestama ka edaspidi, sõltumata möödunud ajast: olgu lahkunu sünni- või surmapäeval, vastavatel kirikupühadel nagu surnuaiapüha ja surnute mälestuspüha vmt.

Kui lähedane on surnud

Abi ja nõu matuste korraldamisega seoses saad koguduse kantseleist. Matustega seonduvate praktiliste küsimuste osas (sh 24h abi lahkunu kodust külmkambrisse toomisel) saab nõu ja abi Põlva Matusebüroost (www.matusebyroo.ee). Matusebüroo ööpäevaringne infotelefon on 524 5949